Kaljurand: ainult remonditud maja pärast president Moskvasse minna ei saa

Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast riigikogusse valitud Marina Kaljurand on endine välisminister ja suursaadik Moskvas. Foto: Arvo Meeks

Ainult renoveeritud saatkonnahoone avamiseks ei saa president Kersti Kaljulaid minna töövisiidile Moskvasse ja selle külastuse taustal on ilmselt kaalutlusi, mida me täna ei tea, ütles endine välisminister ja suursaadik Moskvas, sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Marina Kaljurand Postimehele.

Moskva on meie diplomaatia eesliin, ütles presidendi välispoliitika nõunik. Milles see diplomaatia eesliin täna väljendub?

See küsimus peaks olema presidendi välispoliitika nõunikule. Moskva on meile oluline saatkond, aga kui ma vaatan täna maailmas toimuvat, siis täna toimuvad Eesti jaoks palju olulisemad sündmused Brüsselis, Londonis, Washingtonis ja teistes pealinnades. Sellega ma ei taha öelda, et Moskva saatkond ei ole tähtis – ta on tähtis. Aga võrdluses teistega on täna Eesti jaoks palju tähtsamaid saatkondi.

Kas riigipeal on põhjust Moskvasse sõita, teades, et ilmselt ei kohtu temaga seal ükski kõrge riigiametnik, ei president Vladimir Putin, ei valitsusjuht Dmitri Medvedev, ei välisminister Sergei Lavrov?

Ma ei tea neid kaalutlusi, miks sündis otsus presidendi Moskvasse minekuks. Ma ei tahaks uskuda, et president läheb sinna ainult renoveeritud hoonet avama. Remonditud hoone avamine ei ole minu arvates piisav põhjus selleks, et president sõidaks Moskvasse. Me peame teadma seda riiki ja tausta. Võib-olla oleks mõistetav, kui avataks renoveeritud saatkond Helsingis või Riias, Moskva on teistmoodi. Kuna ma ei taha uskuda, et see on ainukene põhjus, siis võib-olla on presidendil mõned teised kaalutlused, millest meie praegu ei tea ja millest praegu ei räägita.

Eesti riigipea ja Venemaa riigipea kohtumine on praeguste suhete seisu arvestades ilmselt välistatud?

Kohtumised võivad toimuda konverentside äärealadel või kolmandates riikides. Ei saa öelda, et selliseid kohtumisi üldse ei toimuks. Aga minna ilma kutseta ja nii, et pole teada, kes võtab vastu ja kas võtab vastu, tekitab palju küsimärke. Ma väga tahaksin loota, et selles visiidis on midagi, mida me ei tea ja millest pärast hakatakse rääkima. Võib-olla on kokku lepitud mõned väärikad ja Eesti Vabariigi presidendile sobivad kohtumised?

Kui EKRE peaks saama valitsusse, siis kas see tegelikult mõjutaks ka Eesti-Venemaa suhteid?

Kui peaks sündima Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsusliit, siis on minu jaoks suur küsimus, milline hakkab olema selle koalitsiooni Venemaa-poliitika. Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga (Venemaa presidendi Vladimir Putini võimupartei – toim) on endiselt jõus. Juristina ja rahvusvahelist õigust õppinuna ma väidan, et jutud selle külmutamisest või mittetoimimisest ei vasta tõele. Leping kas on või lepingut ei ole. Sa kas oled rase või ei ole.

Oleks väga huvitav näha, mida EKRE võimalikus valitsusliidus teeb, võib-olla leiavad nad endale Putinis uue sõbra ja liitlase? Võib-olla nad lähevad Venemaad kritiseerima? Väga palju on küsimärke.

EKRE on erakond, kes on parlamendis korduvalt üritanud läbi suruda otsuse eelnõu ja võtta Eesti-Vene piirileppelt meie allkiri tagasi. Kuidas taoline juba sõlmitud lepingu avamine maailmas välja paistab?

See ei oleks ainulaadne ja taolisi juhtumeid on ka varem olnud. Ameerika Ühendriigid võtsid ju näiteks tagasi oma allkirja kriminaalkohtu ehk nõndanimetatud Rooma statuudilt. Maailm imestab, kuid selle võimaliku koalitsiooni puhul on palju teisi punkte, mis palju rohkem imestama panevad. Loomulikult võib piiriläbirääkimisi taas avada, kuid see otsus peab olema põhjendatud ja kaalutletud. Minu meelest on rumal minna tänasele Venemaale ütlema, et meil on territoriaalsed pretensioonid. Ma ei näe selles midagi positiivset, milleni jõuda.

Täna meil ei ole juriidiliselt vormistatud piirilepingut, aga me teame, kust Eesti-Vene piir kulgeb. Ja seda piiri valvatakse. Setode õigusi saab paremini kaitsta ka ilma piirilepingut avamata. Omandireform seisab meil praegu selle taga, et kui piirileping jõustub ja kui kellelgi setodest või Eesti kodanikest on maad teisel pool piiri, siis need kompenseeritakse. Pole mõtet alustada protsessi, kui selle tulemus ei ole teada.

Teoreetiliselt on võimalik, et Eestis sünnib valitsus, kus Keskerakonnal on Venemaa võimuparteiga leping, EKRE soovib taasalustada läbirääkimisi Tartu rahu järgsete Jaanilinna ja Petseri kuuluvuse üle ning Isamaa tahab Venemaalt okupatsioonikahjude eest kompensatsiooni.

Me ei tea, me ainult kuuleme, kuidas keerulised küsimused lükkuvad edasi. Me oleme kuulnud, et jääme NATOsse, Euroopa Liitu ja ühes esimeses läbirääkijate pressiteates seisis, et tuleb parandada suhteid regioonis, kaasa arvatud Venemaaga. Teie nimetatud faktide ja selle teate vahel ei näe ma loogikat. Eestile ei ole kindlasti hea see, kui need kolm erakonda hakkavad «iludusvõistlusel» tõestama, kes suhtleb Venemaaga paremini või kes halvemini. See ei ole hea meie mainele, meie julgeolekule ja ka meie tulevikule. Segane poliitika Venemaa suunal tuleb Eestile ainult kahjuks.

Eesti ja Venemaa suhted on justkui kaks erinevat jõge: poliitiline jõgi ja see teine, kus turism näitab kasvu ja kultuurisuhted on head.

Täna ei saaks meie poliitilised suhted Venemaaga olla paremad, kui nad just on. Olukorras, kus Krimm on okupeeritud ja sõjategevus Ukrainas jätkub, ei saa ju sanktsioone Venemaa vastu tühistada. Ma ei kujuta seda ette. Aga see ei tähenda, et teised suhted ei võiks areneda.

Meil on väga head kultuurisuhted ja väga head inimestevahelised suhted. Inimesed ei hakka suhtlema esmaspäeval. Inimesed peavad üksteist tundma, üksteist teadma ja üksteisest lugu pidada. Poliitikud võivad käsu peale suhtlema hakata.

Taust: Presidendi kantselei teatas neljapäeva hommikul, et Kersti Kaljulaid on 18. aprillil töövisiidil Moskvas, et avada renoveeritud ajalooline Eesti saatkonnahoone. Kantselei teatel on Vene välisministeeriumi presidendi visiidist Moskvasse informeeritud, kuid praeguse seisuga kahepoolseid kohtumisi kokku lepitud ei ole. Viimati külastas Venemaad president Toomas Hendrik Ilves 2011. aastal, kui käis Peterburi Jaani kiriku taaspühitsemisel.