«Ma loodan, et see valitsus ei sünni – mitte kunagi»

Poliitikud saavad kultuuri kaitsta ainult nii, et annavad sellele täieliku vabaduse – igasugune raamidesse toppimine saab tähendada ainult kultuuri surma, rääkis keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste täna saates «Otse Postimehest».

2017 ütlesite Äripäevale Jüri Ratase valitsuse kohta: «Loodan, et see valitsus kaob võimalikult kiiresti ega tule enam kunagi tagasi.» Sõnasite, et asi on inimestes: rääkisite Jüri Ratase ümarast uimerdamisest, Margus Tsahkna karglemistest ja Jevgeni Ossinovski lolluseni ulatuvast demagoogiast. – Tagantjärele võiks ju tunduda, et tolle valitsuse teine aasta ei olnud nii hull midagi?

Esimene aasta oli hull, aga ega nad vigade parandust ka ei teinud. Kõik need asjad, mis aia taha läksid, jätkusid. Nende suur probleem oli selles, et nad keeldusid vigade parandust tegema. On pisiasjad ja suured asjad – ja suured asjad jäid kõik samaviisi või vaikiti lihtsalt maha: näiteks töötavate pensionäride maksutõus.

Vahepeal on asjad muutumas, sündimas on hoopis KE-I-EKRE liit. Kuidas see paistab?

Ma loodan, et see valitsus ei sünni – mitte kunagi. Kaks parteid on ju needsamad. Enam ei ole Tsahknat ja Ossinovski ei ole laua taga, aga Ratas on endiselt seal eesotsas. Ma ei arva, et võiks midagi head tulla tema ümarast jutust. Võib ju küsida, miks on Ratas ümmargune, aga noh – miks ka mitte? Mina eelistaksin kandilisi Rattaid.

See uus valitsus nihkub tsentrist ja parempoolsusest radikaalse parempoolsuse suunas. Ma ei oska selles küll mitte midagi head näha. Tookord ütlesin, et asi on inimestes, ja see on siiamaani põhimõtteline asi. Kui ma ajalehti loen, siis mind häirib see, et kõik parteid pannakse ühte patta. Ei saa rääkida kogu parteist – kus on X tuhat liiget. Isegi kui lihtliikmed kõrvale jätta ja rääkida parlamendi liikmetest: nende seas on väga erinevaid inimesi – nii selle poolest, kuidas nad räägivad, kui ka selle poolest, kuidas nad mõtlevad.

No aga räägime persoonidest: mis veeretab Ratast selle koalitsiooni suunas?

Ikka võimuiha. Ma ei näe mingit teist motivatsiooni tema enda poolt välja käiduna. Muidugi, partei peaks olema võimul – aga partei saaks võimul olla ka koos reformierakondlastega. Ma saan aru, Reformierakond on, nagu nad on, ja see, mis nad pärast valimisi tegid, oli lolluse tipp: nii armetult ei ole veel ükski valimised võitnud erakond käitunud. Nad sulgesid kõik uksed. Läbirääkimiste kuldne reegel on, et alusta ühisest ja ära suru teist poolt nurka. Nemad alustasid erinevast ja surusid teise poole nurka. Võib ju pärast ütelda, et teine pool manipuleerib – aga ise nad tegid ka. Jüri Ratasel ei näe ma muud soovi kui olla peaminister. Eile tuli see Kaja Kallase jutt, et ta pakuks peaministri kohta Jüri Ratasele…

Ta isiklikult kaaluks seda.

Selliseid asju ei käida ju välja niisama heast peast. Need käiakse ikkagi välja tagamõttega. See näitab teda ennast väga nõrgana. Järelikult ta tajub, et Ratasele on väga oluline see peaministrikoht.

Mart Juur on Facebookis toredasti kirja pannud Jüri Ratase uue päevakava:

9.00 Selgitused Hitleri asjus.

10.00 Selgitused juutide asjus.

11.00 Selgitused abortide asjus.

12.00 Selgitused neegrite asjus.

13.00 Seedrile meelde tuletada, et taat rohtu võtaks.

14.00 Martin Helme uute mõtete ärakuulamine.

15.00 Rohu võtmine koos Seederiga.

16.00 Selgitused Hitleri asjus.

Jne, 24/7. – Kuidas teile paistab?

Väga hea! Üks kord päevas rohtu võtta on vähevõitu, peaks rohkem võtma. Ja ausalt öeldes pakuksin ma rohtu ka mõnede teiste parteide esindajatele, näiteks Martin Helmele – veidikene rahustavat rohtu. Kui ma vaatan teda suhtlusuurija pilguga, siis ta meeldib mulle väga. Tema tekst on spontaanne, voolab nagu oja, nagu suur jõgi. Mulle meeldis see saade, kus nad ähvardasid, et massid tulevad tänavale – tore oli, kuidas poeg Helme rääkis isa Helme surnuks. See on täpselt nii, nagu poeg Helme oleks mees ja isa Helme naine – saab sõna siis, kui poeg või mees lubab.

Milles seisneb EKRE ja Isamaa erinevus?

Nii ei saa küsida: kui ma võtan Isamaa ühe otsa, siis sinna võiks panna Jüri Luige, ja EKRE teise otsa, sinna võiks panna need noored inimesed, kes vägagi lähenevad natsimeelsusele – ma ei ütle, et nad on natsid – või võtame EKRE Tartu kolmiku, Jaak Valge, Indrek Hirve ja Indrek Särje.

Aga vaatame siis liidreid: Mart Helmet ja Helir-Valdor Seedrit.

Nende retoorika on väga erinev. Seeder hoiab ennast silmanähtavalt tagasi. Ma ei tea, kas ta on loomu poolest igav või esitab igava inimesi rolli. Aga sellisel igava inimesel rollil – eriti väikeses Eestis, kus ei pea kogu aeg kargama ja kaagutama – on väga tugev mõju. Helmetelt tuleb kogu aeg helmeid: kogu aeg lendavad killud. Ma ei tea, palju sellest on planeeritud – osa kindlasti – , aga osa, eriti Martin Helmelt, tuleb kindlasti spontaanselt. Tema on nii kangekaelne ka, et kui ta on midagi öelnud, ega ta siis alla ei anna, hoiab hammastega sellest kinni, isegi kui lollisti vahele jääb.

Muide, miks sotsidel nii näruselt läks?

Aga miks neil oleks pidanud hästi minema?

Miks on Eestis vasakpoolsel ja liberaalsel mõttel oluliselt vähem kandepinda kui parempoolsel ja konservatiivsel?

Ma ei ole kindel, et Eesti sotsid on vasakpoolsed. Nad on ikka seal liberaalsuse serva peal. Aga ühiskonnas on praegu ikkagi esimese Eesti ja teise Eesti konflikt. Kõikjal maailmas on sotsid olnud tõrjutute esindajad. Eestis nad seda ei ole – nad on Tallinna hipsterite või ma ei tea kelle esindajad. Võtame Tartu sotsid. Tartu vaimsuse määrab eelkõige ülikool, kuigi üliõpilased ei käi sageli valimas. Sotside taust võiks ju olla ülikool, noored haritlased, kes maailmas on üldiselt vasakpoolsed. Aga ei ole nii.

Miks see meil nii on?

Eks nad sihukesed sültjad olevused ole. Nad ei ole suutnud kunagi ühtegi rühma kõnetada. Suur osa poliitikas on ikkagi propaganda ja demagoogia. Hea küll, demagoogiat ei pea ajama, aga propagandat tuleb teha. Sotside kampaaniad on enamasti lihtsalt aia taha läinud.

Räägime mõne sõna kultuuripoliitikast. Äsja kaks preemiat saanud näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak pidas auhindu vastu võttes kõne, milles hoiatas Eestit Ungari saatuse eest. Tema sõnul toimuvad muudatused kultuuripoliitikas tasapisi, mitte suure pauguga – ning neid ennustav retoorika on juba õhus. Kuivõrd te seda kuulete?

See retoorika on õhus küll. Võiks küsida, missugused on need kultuuripoliitilised muudatud.

Ulfsak viitab eelkõige sellele, et kultuuri saab mõjutada raha kaudu, võtta raha ära väiksematelt.

Just. Aga see ei tule vaikselt ja salamisi. Eesti-suuruses riigis tulevad sellised muutused ühe partsuga, kohe, plärtsti: kultuuriminister läheb kohale ja teatab: sellele või tollele teatrile me järgmisel aastal raha ei anna. Punkt. Raamatukultuuris on suur osa kulkal. Sellel on liikmed, kes otsustavad. Seal on toimunud hiiliv liikumine riigi suunas juba aastaid. Nõukogus on tasapisi suurenenud ministeeriumiga seotud inimeste või kirjanduslike funktsionääride osakaal. See on täpselt sama tendents, mis esimese vabariigi ajal. Need nõukogud määrab kultuuriminister, ja kui tema valib B A asemel, siis ta saavutab sellise nõukogu, mis need otsused ise oma väikeste valgete kätega ära. See käib pauguga.

Kes EKRE poliitikutest võiks sobida kultuuriministriks? Martin Helme? Jaak Madison? Ruuben Kaalep?

Oi ei, jätame nüüd järele. Mul ei ole nii palju kujutlusvõimet, et kujutada Madisoni ette kultuuriministrina. Eestis on olnud traditsioon, et kultuuriminister on loll. Mitte kõik ei ole olnud lollid, aga see on ikka pikaajaline traditsioon kahekümnendatest aastatest peale. Kui ma kujutan nüüd ette Madisoni selles rollis, siis… päris jube oleks. Esiteks, ametnikud sõidavad tast lihtsalt üle, ja teiseks võib ta tõepoolest hakata käske ja keelde jagama. EKRE parempoolne tiib on ju selgeks teinud, et vasakpoolset kultuuri pole meil vaja, avangardi ei ole vaja – on vaja rahvuslikku, ülesehitavat kultuuri – seesama jutt, mis oli Pätsi ajal.

Filosoof Leo Luksi nägemus EKRE kultuuriministri kolmest esimesest sammust on selline:

1. Keelustatakse Nietzsche teosed «Gay Science» (sks keeles: «Die Fröhliche Wissenschaft» - VK) ja «Ecce homo»

2. Kooliprogrammist kaotatakse salajast propagandat sisaldav ringi pindala mõõtmise teema – sest seal on mingi ¶ ja r.

3. Vallandatakse Sirbi ja Vikerkaare toimetused, Sirpi asub juhtima Varro Vooglaid ja Vikerkaart Markus Järvi. Ühtlasi paljastatakse uurimise käigus eurokommunistide agent Valle-Sten Maiste, kes on õigupoolest Valle-Dimitri. – Muidugi on see nali – aga kas ikka on?

Esimesed kaks on kindlasti nali, aga see viimane ei ole. Vallandamisi ja kohalemääramisi saavad ministrid tugevalt mõjutada. Kultuuriajakirja ei saa pidada nii, et minister annab sellele iga kuu käske. Ministril on ainult üks võimalus, kui ta tahab seda mõjutada: panna etteotsa ustavad. Ja ongi kõik. Mis hakkab juhtuma, kui kaob vasakpoolne ja avangardistlik kultuur? Kultuur jääb seisma, see on üks variant. Teine on see, et kui tekib totalitaarne kultuuripoliitika – mis ei tähenda seda, et riik peab olema totalitaarne –, siis kultuur estetiseerub. Puhtasse kunsti põgenemine on sel juhul poliitiline sõnavõtt – ma ei lähe selle mänguga kaasa. See võib mõnikord anda väga häid tulemusi: estetistlik oli mõnes mõttes arbujate luule kolmekümnendatel aastatel. Aga kultuuritegijad võivad hakata ka radikaliseeruma: palju oli ju neid kultuuriinimesi, kes läksid 1940. aastal kaasa nõukogude okupatsiooniga. Nad läksid paljuski lihtsalt Pätsi ja tema autoritaarse suhtumise vastu.

Aga kujutame ette, et Vikerkaar ei ole enam suhteliselt vasakpoolne ja modernne.

Aga missugune ta siis on? Kui seda juhib Markkus Järvi?

Jeesus küll. No Looming on selline traditsioonilisem ja konservatiivsem. Vikerkaar liigub siis samas suunas. Siis on meil kaks ühte tüüpi ajakirja, mis ei leia enam lugejat. Teine variant on, et Vikerkaarest tehakse ultraparempoolne ajakiri. No ma tahaks näha, kes seda lugema hakkab.

Kultuuriajakirjade lugejaskond on niigi väike ja kultuuriinimesed ei ole poliitiliselt eriti aktiivsed. Aga näiteks ERRi kultuuriküljel on rubriik «Luule reageerib poliitikale»: Triin Soomets oli esimene tekstiga «Kui riik reedab mind», tänaseks on seal Karl Martin Sinijärve, Jürgen Rooste, Wimbergi ja paljude teiste tekste. Kui tugev on luuletaja sõna, et – mõjutada poliitika ja isegi ajaloo kulgu?

Kardan, et tänapäeval on mõju väike. See aeg on möödas, kus luuletaja sõna oli väga oluline. See aeg oli viimati kahekümnendate aastate alguses. Mingis mõttes oli see aeg stalinismi ajal ja ka kuuekümnendatel, kui luuletajad olid Eestis peaaegu jumala staatuses. Pärast seda on see vaikselt kadunud, ja on väga kurb, et see niimoodi on. Ma ei usu sellesse mõjusse. Samal ajal mulle õudselt meeldib, et nad on hakanud rääkima ja tulevad välja.

Ma ei näe praegu, et ajakirjandus seda võimendaks. Aga kui seda võimendust ei ole, siis on tulemus null. Võimendus ei ole mitte sotsiaalmeedia või blogi, võimendus oleks Postimees või Delfi.

Kuivõrd võiks laiem avalikkus olla valmis kultuuri ahistamise ja piiramise pärast tänavale tulema? Olen seda tuttavatega arutanud ja jõudnud järeldusele, et kultuuri kaitsele ei viskutaks. Miks?

Eestis ei ole tänavale tulemise traditsiooni. Ma ei kujuta ette, kui suur mõju oleks nimelt tänavale tulemisel: palju neid ikka oleks. Pigem ma näen ühtse rusikana kirjutamist, ja et kultuuriinimesed loovad sidemed ajakirjandusega, kes võimendab nende tekste. Kui Postimees oma Kultuuri kunagi kinni pani, siis käis terav võitlus. Ega see Postimeest ja tema tollaseid juhte eriti ei häirinud.

Ma ei kujuta ette, et EKRE toetajad või nn tavalised inimesed – ilma halvustamiseta – võiksid tulla avandgardkultuuri toetama. Nad ei tule selle pärast tänavale. Nad tuleksid tänavale siis, kui tekiks probleem mõne kultuurialaga, mis neid kõnetab: avangard ei ole kunagi paljusid kõnetanud.

Rahvuskultuuri ja eesti keele kaitsmine on tasapisi ja vaikselt kujunenud kõigi erakondade ühisosaks. Ka president räägib sellest. Millest on tekkinud akuutne vajadus keelt ja kultuuri kaitsta?

No see saja-aastane juubel ja teisalt keeleaasta.

Pean silmas, et sellel temaatikal on poliitiline võimendus ja taust. Kas kultuuri ohustab miski, kas teda peab kaitsma – ja kui, siis mille eest?

Kindlasti peab. Teda peab kaitsma ärasuremise eest. Ta ei sure ju korraga, aga kui ta ära vajub, siis ei ole enam midagi kaitsta. Kui minnakse keele või kultuuri kallale, siis see on minu jaoks punane joon.

Ma pean silmas tegelikult muud: kuivõrd on poliitikud need, kes suudavad kultuuri kaitsta – nii, et sellest kultuurile endale ka päriselt kasu oleks?

Jaa, nad peavad kaitsma, aga see tähendab, et nad annavad kultuurile vabaduse. Kui nad hakkavad seda mingitesse raamidesse toppima, siis tähendab see kultuuri surma.