Esimeses kolleegiumi läbi vaadatud asjas leidis kaebaja, et tema kui riigikogu valimiste kandidaadi õigusi rikkus asjaolu, et valimistel ei saanud osaleda hääleõiguslikud kodanikud, kelle elukoht oli rahvastikuregistris märgitud vaid kohaliku omavalitsuse täpsusega.
Teises kolleegiumi läbi vaadatud asjas esitas riigikohtule kaebuse inimene, kes soovis välismaal viibides rahvastikuregistrijärgse elukoha puudumise ja elektroonilise hääletamise ebaõnnestumise tõttu hääletada valimispäeval e-posti teel.
Esimesel juhul jättis valimiskomisjon kaebuse läbi vaatamata ning teisel juhul rahuldamata.
Riigikohus nõustus valimiskomisjoni otsustega. Valimiskomisjoni otsuseid täiendades selgitas riigikohus, et 2019. aasta jaanuaris jõustunud uue rahvastikuregistri seaduse järgi kustusid rahvastikuregistrist nende inimeste elukoha andmed, kelle elukohaks oli märgitud kohalik omavalitsus, kuid puudus täpne aadress.
Elukoha andmed kustusid registrist siiski üksnes juhul, kui elukoht oli märgitud omavalitsusüksuse täpsusega põhjusel, et seda oli nõudnud selle eluruumi omanik, mille aadress oli varem olnud inimese registrijärgne elukoht.
Inimestele, kelle elukoha andmeid ähvardas 2019. a jaanuaris registrist kustumine, saatis siseministeerium 2018. a kevadel ja sügisel kirjad, kus selgitati andmete kustumise tagajärgi, sealhulgas võimatust osaleda valimistel. Inimesi teavitasid ka omavalitsusüksused, samuti avaldati sellekohast teavet meedias.
Riigikogu valimiste valijate nimekirja kantakse aga üksnes need hääleõiguslikud inimesed, kellel on olemas rahvastikuregistrijärgne elukoht. Siiski said hääleõiguslikud isikud, kel puudus riigikogu valimiste ajal registrisse kantud elukoht, alates eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani esitada elukohateate, mille alusel pidi omavalitsus kandma isiku elukoha registrisse viivitamatult.