Küüditaja, kes tahtis valida kuldset keskteed

Kolhoosi Hommik aktiiv aastal 1950, keskel esimees Heinrich Rohtsalu. Peagi pärast märtsiküüditamist võeti Rohtsalu siiski esimehe kohalt maha, sest kommunistlikku parteisse ta astuda ei soovinud. Foto: Erakogu

1998. aasta augustis kogunes Rakvere lähedal Arukülas kokku paarsada Kellode suguvõsa liiget. See pidi olema tavaline sugulaste kokkutulek. Keset söömist palus sõna 63-aastane Raely Viirsalu. Tema sõnad lõid sugulased tummaks.

Raely palus sugulaste ees andeks oma isa, taluperemees Heinrich Rohtsalu teo pärast: kolhoosi esimehena oli ta 25. märtsil 1949. aastal küüditanud oma onunaise Marie Kello seitsmeaastase lapselapsega Siberisse.

Miks sai tublist ja ausast talupojast oma rahva küüditaja? Mis sundis teda niimoodi käituma?

20 aastat tagasi jäi Heinrichi lugu ainult suguvõsa teada. 20 000 eestimaalase (neist pooled naised ja veerand lapsed) Siberisse küüditamise 70. aastapäeva eel nõustus nüüd juba 84-aastane Raely jutustama oma isa loo: «Me peaksime sellest pikemalt rääkima, kuidas eesti maamehe, eesti talumehe hing ära vägistati!»

Raely ei tahtnud oma isa õigustada. Ta tahtis näidata, milliste valikute ette pani Nõukogude võim pärast sõda eesti talupojad, teiste seas tema isa. Valiku pidi tegema kiiresti ning õiget valikut ei olnudki.