Julia Aug Eesti passist: inimeselt ei tohi ära võtta ta isamaa kodakondsust

Venemaa staarnäitleja Yulia Aug Vaba Lava proovisaalis, kus etendub tema lavastus «Minu Eesti Vanaema». Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Venemaa kuulus näitlejanna Julia Aug (49) sai eestlastele tuttavaks kodumaisest mängufilmist «Seltsimees laps», kus ta mängis nõukogulikku koolidirektorit. Vähesed teavad, et see Narva linna kasvandik on Eesti riigiga oma kodakondsuse pärast seitse aastat kohut käinud.

Saan kokku Julia Augiga Tallinnas Vaba Lava proovisaalis, kus ta lavastab etendust «Minu Eesti Vanaema», mis räägib tema perekonna lugu ja esitab küsimusi, mis tema peas jooksevad aastaid ringi: kuidas ennast identifitseerida, mis on kodumaa, mis keeleoskus.

Küsin temalt, miks ta tuli Eestisse lavastama. Ta teeb siin ju tasuta tööd... (Aug naerab). «Jah, seda küll. Venemaal saan ma ikka kordades rohkem, kuid ärme tee nägu, et siin ma ei saa midagi. Eestis makstakse mulle ka ikka. Ma olen jõudnud sellise eluni, et kui ma pool aastat teen Venemaal tööd – mängin filmides ja teatris, siis ülejäänud aasta ma saan ise luua. Mul oli vaja see lugu välja rääkida – see puudutab mind ja ka paljusid teisi,» rääkis ta.

Seitse aastat kodakondsussõda Eestiga

Aug ei soovinud kohe hakata rääkima, kuidas riik temalt kodakondsuse ära võttis, vaid hakkas kritseldama ruute paberile. «Jah, ma tahtsin, et mu kodakondsus taastatakse. Mul ei õnnestunud». Ta kuivatab kiirelt oma pisaraid ja kritseldab ruute paberile edasi.

Kõik sai alguse 2010. aastal, kui Aug tuli Tallinna Pimedate Ööde Festivalile esitlema filmi «Ovsjanki» (Silent Souls). Piiril vaadati, et tal on kaks passi. Naisel tuli hakata otsima tõendeid, et tõestada riigile, et ta on sünnijärgne Eesti kodanik, mistõttu temalt ei tohiks kodakondsust ära võtta ka siis, kui tal on teise riigi pass olemas.

«On olemas dokumendid, millel on sõnaselgelt kirjas, et 1918. aastal sai mu vanaisa Eesti kodakondsuse,» selgitas ta. Aug tuvastas ka oma vanaema seotuse Eestiga, aga ametlikult väljastatud kodakondsusdokumenti enam ei olnud.

Korra kodakondsus taastati

Nelja aasta jooksul sai Aug isegi kodakondsuse korra tagasi, nagu ka passi, kuid see oli vaid viivuks. Augile on 2014. aasta meeldejääv, sest kui Venemaa annekteeris Krimmi, siis

Julia Aug 2010. aastal, kui ta esitles PÖFFil filmi «Siisikesed». Foto: Mihkel Maripuu / PM/Scanpix Baltics

jäi ka tema passist ilma. Ja järgmised kolm aastat üritas ta vaidlustada passi ära võtmist. «Rohkem ma ei võitnud.»

«Ma siiani arvan, et inimeselt ei tohi ära võtta ta isamaa kodakondsust,» ütles ta ja lisas, et seda eriti siis, kui ta on sünnijärgne kodanik. Eesti põhiseaduse järgi ei võeta kodakondsus ära isikutelt, kes on omandanud selle sünniga. Augi vanaisa sai 1918. aastal Eesti passi ning pole ühtegi tõendit, mis seda fakti kummutaks. «Kuid mult võeti ära, sest formaalselt on mul teine staatus,» lausus Aug.

Aug leiab, et praegu ei tegeleta mitte inimeste traumadega, vaid lihtsalt aetakse seadust taga, kuid ei arvestata kõiki asjaolusid. Traumaga, mis 40ndatel tekkis kahe rahvuse vahel, kui Nõukogude Liit alustas inimeste ümberasustamist. Ei tegeleta nendega, kes pole ennast siiani leidnud uues riigis kas siis kaasaegses Eestis, Kasahstanis või Leedus. Näitleja arvates tuleb sellega tegeleda, mitte inimeste traumat suurendada ja lasta neil kannatada ajaloo pärast.

Aug tunnistab, et kui ta oleks teadnud, et lihtsalt mainimata jätmise eest oleks talle alles jäänud pass, siis ta oleks vaikinud. Praegu on tal elamisluba, kuna ta on etniline eestlane, ent uuesti ta kodakondsussõda riigiga ei alusta – seitsme aastaga õiglust jalule seada ei õnnestunud.

Eesti juured

Julia vanaema juured on pärit Muhumaalt, kui nende perekonna esivanemad asusid siia Rootsist. Hiljem koliti Viljandimaale ning sealt mindi edasi Narva. Enne revolutsiooni vanaema elas Peterburis ja oli sõjaarst. «Mul on ka pilte. Meil on kodus suur arhiiv,» lausus Aug ja hakkas telefonist pilte otsima.

«Seltsimees lapses» Ljudmillat mänginud Julia Aug teab, et film ei pääse Vene kinolevisse, kuid ta aitab kaasa, et film linastuks näiteks Omskis toimuval festivalil Dviženje, mis ongi debüütfilmidele. Foto: Priit Grepp / Amrion OÜ

Augi vanaema suri, kui ta oli kaheksa-aastane ja pärast vanaema surma rääkisid talle isa ja ema, mis on sõda. Veel enne oli vanaema talle rääkinud palju Siberi aastatest, kuidas nad tegid heina, et mingitki toidu raasukest saada. «Sa mõtestad neid jutte siis, kui oled täiskasvanu. Ma arvan, et ma hakkasin mõtlema selle peale pärast isa surma, kui ma leidsin üles ta päevikud.»

Augi ema ja isa kohtusid 1955. aastal Minskis. Isa ja vanaema rehabiliteeriti, kuid nad ei saanud tagasi sõita kodumaale ega ka suurtesse linnadesse nagu Peterburg ja Moskva, sellepärast valiti Minsk. Isa läks tööle autotehasesse, kus töötas ka ema.

Kui aga Narvas avati tehas Baltijets, siis kutsuti spetsialiste sinna ja kuna ta isa on etniline eestlane, siis sai ta tagasi Eestisse tulla.

«Kui ma olin väikene, siis mulle otse ei öeldud, et ma ei tohi riiki armastada,» vihjas Aug vihale Nõukogude Liidu vastu. «See oli ohtlik.» Aug teadis, mis ta perekonnas on juhtunud, et vanaisa lasti maha ja kuidas Siberisse minekul tuldi öösel korterisse ja pöörati kõik segi,

«Mulle räägiti selliseid asju, mis pani mind hirmu tundma ja mõistan nüüd, et ka mu vanemad kartsid ja kardavad,» rääkis ta. Aug ei tahtnud endasse lasta hirmu, mille sees ta pere elas ja ta arvab, et sa suutis seda teha. «Ma elan praegu nii. Et ma ei karda tõtt rääkida ja ei karda enda lapsega rääkida ega ka enda kuulajatega.»

Ta rääkis näiteks, mida talle ema ütleb, kui ta on Kirill Serebronnikovi kaitseks meedias midagi öelnud või kuidagi riike (Venemaa ja Eesti) kritiseerinud.

«Mu ema ütleb mulle väga tihti: «Julia, mida sa teed? Sind pannakse kinni.» Ma ütlen emale, et mind ei panda kinni. Kõik see, mida ma räägin neile, siis pean ma neile tagasi andma seda kõike, mida nad andsid mulle ja ma pean sellest rääkima. Nad on osa sellest põlvkonnast, kes siiani kardavad. Ma olen õnnelik, et ma olen teise põlvkonna inimene, kes ei karda.»

Kuidas liigitada ennast eestlaseks?

«See on lavastuse peamine küsimus – enda identideedist,» vaatas näitleja oma suurte siniste silmadega mulle otsa. Ta vanema ei õpetanud talle eesti keelt, kuigi ta rääkis seda. Isa kasvas üles Nõukogude Liidus ega rääkinud samuti eesti keelt. «Vanaema arvas, et see võim jääb igaveseks ja eesti keelt ei lähe enam vaja.»

Julia Aug koos oma tütre Polina Augiga filmi «Matilda» esilinastusel. Foto: Ekaterina Chesnokova / Sputnik

Aug leiab, et kui sa elad Eestis, siis sa pead keele selgeks õppima. «Siin pole küsimustki, kui sa elad riigis, kus on oma keel, siis seda tuleb õppida.»

Praegu elab ta ise Venemaal, kuid kui ta elaks Eestis, siis õpiks selle selgeks, sest see on tema arvates ainuõige samm. «Ja see, et su elus oli tragöödia, mis võttis su keele ära, siis see pole vabandus, kui sa elad selles riigis, siis keelt tuleb osata,» märkis ta.

Kui paljud ei usu, et Venemaa näitleja elab suure osa oma elust nagu eestlane, siis tema traditsioonid perekonnas ütlevad palju. «Me ei ole usklikud inimesed aga tähistame jõule 24ndal detsembril,» lausus ta ja hakkas telefonist otsima pilte jõulupuudest. Nimelt Venemaal tähistatakse jõule 6. jaanuaril. «Ja tähistame ka jaanipäeva.»

Julia toonitab ka Vene väljaannetes, et Läänemeri on tema kodu, kuhu ta tahab tagasi tulla. «Kui ma kujutan ette sõna kodu, siis mulle joonistub ette pilt Balti mere kaldast, kollasest liivast ja mändidest.» Tema sõnul pole Eesti tuule sarnast ei Peterburis ega ka Prantsusmaal. «Ma kuulsin hiljuti, et Eesti tuult kutsutakse Tuuletargaks (Vedminski veter), aga sellist tuult ei leia kusagil.»

Ta rääkis, kui tihedalt ta Peterburis õppides ja tööl olles käis Eestis. Igal nädalavahetusel sõitis ta Narva ja kui olid vabad nädalad või kuud, siis veetis ta needki Eestis. «Kui mul oli üks vaba päev, siis istusin esimese bussi peale ja kolme tunniga olin juba kodus.» Isegi kui Nõukogude Liit lagunes, siis ta sai kiirelt koju ema juurde.» Kui ma kolisin Moskvasse, siis tekkis mul razrõv (eesti keeles annab sellest ligilähedase aimu sõna lõhe) Eestiga.»

Julia tütar Polina elas kuni 10. eluaastani Eestis ja ema sõnul oskas ta väga hästi eesti keelt. Sellele aitas kaasa see, et ta oli juba lasteaias eesti-vene segarühmas ja kool oli tal eestikeelne. Nüüdseks on keeleoskus veidi rooste läinud.

Politsei- ja piirivalveameti kommentaar Julia Augi kodakondsuse kohta:

Julia Aug sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras 1994. aastal ning 2011. aastal loeti tema kodakondsus kaotatuks seoses Vene Föderatsiooni kodakondsuse vastu võtmisega.

Ta vaidlustas PPA otsuse põhjusel, et soovis tõendada kodakondsuse sünnijärgsust. Kohus tühistas PPA otsuse kodakondsuse kaotanuks lugemise kohta, isiku staatus Eesti kodanikuna taastus ning PPA asus hindama sünnijärgse kodakondsuse võimalikkust. Paraku ei leidnud kinnitust, et ta oleks sünnijärgne kodanik, mistõttu tegi politsei 2013. aastal otsuse, et ta ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga.

Ka selle otsuse vaidlustas inimene kohtus, kuid kohus asus seisukohale, et PPA on tema kodakondsuse õigesti määratlenud. Pärast seda, 2015. aastal, luges PPA tema kodakondsuse uuesti kaotanuks põhjusel, et ta oli võtnud Venemaa kodakondsuse.

Julia Aug Venemaa staarnäitleja

            • On vabakutseline näitleja, kes mängib avangard teatris GOGOL-Center, mille juht Kirill Serebrennikov on Venemaal koduarestis. Julia Aug on üks nendest, kes võitleb Serebrennikovi vabastamise eest.

            • Mänginud seriaalides: Jekaterina, kus ta oli Venemaa keisrinna Elisabet Esimene ja Meister ja Margarita.

            • Mänginud filmides Leto, Õpilane, Intiimsed kehaosad, Ovsjanki (Siisikesed). Julia on kokku mänginud üle 40 filmis. 

            • Teda kui näitlejat on kiitnud ka Quentin Tarantino.