Tuntud raadiohääle kaksikelu

Et aeg-ajalt klubis plaate keerutav DJ töötab raadios on täiesti loomulik, aga et ta aeg-ajalt kaob arhiiviriiulite vahele teadust tegema on enam kui tavatu. Aga just sellist kaksikelu elab Raadio2 tegevtoimetaja Maarja Merivoo-Parro, keda Eestis ja Lätis teatakse raadiohäälena, aga Eesti teadusmaailmas on ta tuntud kui väliseestluse üks paremaid eksperte.

Muide, üks omapärane hobi on tal ka. Läti rokkstaari Renars Kaupersi suutis ta sellega ära petta: mehel oli hiljem raske uskuda, et temaga pikalt läti keeles lobisenud Maarja Merivoo-Parros (33) pole piiskagi läti verd. Läti keel on lihtsalt üks paljudest keeltest, mida ta oskab.

Kirjutad oma doktoritöös, et eestluse kasvatamisest sai Ameerikas omamoodi usulahk. Ometigi läks nii, et kuigi vanemad panustasid meeletult eestluse hoidmisesse, said lastest ameeriklased.

Ma üritan oma doktoritöös juurutada uut terminit netnic (national + etnic), mis liidab rahvusliku ja etnilise. Väliseestlased on ühel hetkel ameeriklased või kanadalased, aga nad võivad olla ka eestlased või väliseestlased. Uurisin seda külma sõja ajal Ameerikast Soome ülikooli saadetud eesti tudengite baasil. Kuna Eesti ja Soome kultuuriline ning keeleline kontekst on sarnased, oli see nagu Eesti kogemine ilma siia tulemiseta. Nad pidi Soomes n-ö eestlaseks kasvama. See andis päris häid tulemusi. Paljud läksid Ameerikasse tagasi ja said kogukonna tugisammasteks. Nii mõnigi arvas, et on kogu eesti elu läbi elanud, täienduskoolidest kuni ESTOdeni välja, ja teab väga hästi, kuidas on võimalik Eestist mõelda ja rääkida. Aga Soomes olles saadi aru, et palett on palju laiem, sest soomlastel oli oma arvamus, Soome eestlastel teine ja Rootsi eestlastel kolmas. Need võimalikud eri kultuurid väliseestluse sees tekitasid suuri sisemisi konflikte.

See ei peletanud neid eestlusest minema?

Enamikku mitte. Olen kohanud ka selliseid peresid, kus üks laps sündis Eestis, kaks Saksamaal põgenikelaagris ja neljas 20 aastat hiljem n-ö üllatusbeebina Ameerikas. Kolme vanemat last Eesti ei huvita, aga viimane, kes jäi eestlusest täiesti ilma, pühendas kogu elu ja karjääri Eesti ajaloo uurimisele.

Suurlinnades kipuvad rahvused kogunema ühte piirkonda, tekivad n-ö hiinalinnad. Olen väliseestlaste mälestustest lugenud, et ka eestlased püüdsid alguses elada Ühendriikides samamoodi võimalikult lähestikku ja esimesed paarkümmend aastat see ka toimis.

Eks nad üritasid. Eestlased olid Ameerikas tegelikult ammu enne suurt (1940ndate – toim) põgenikelainet. Osa tuli Eestist, teised tulid ringiga Samarast või Krimmist, kuhu nad olid esmalt välja rännanud. Aga oli ka palju kommuniste, eriti pärast 1905. aastat. See seltskond oli hästi kirju selleks ajaks, kui pagulased tulid pärast II maailmasõda. USAs elanud ja uued tulijad pidid päris kõvasti maid jagama. Eriti New Yorgis, kuhu saabus palju põgenikke, aga oli ka juba palju eestlasi ees. Seal tekkis konkurents, kelle narratiiv jääb peale ja kes on kogukonnas liider. Võitsid pagulased, sest neid oli palju, neil oli väga tugev poliitiline esindatus ja nad teadsid täpselt, mida tahavad. Kui alguses neid toetati, näiteks lasti tasuta kasutada New Yorgi Eesti Maja ruume, siis ühel hetkel tundsid vanad väliseestlased, et neile tehakse liiga. Lõpuks võtsidki pagulased maja üle. Aga eesti enklaave ei tekkinud kunagi, lihtsalt polnud piisavalt inimesi.

Lätist ja Leedust pages samuti palju inimesi. Kui palju väliseestlased neist erinesid?

Mu üks oponent oli välislätlane Guntis Šmichens, keda minu töö puhul kummastaski see, et ma räägin nii avameelselt eri fraktsioonidest väliseestlaste sees. Tema oli hämmingus, kas tõesti oli nii. Välisläti kogukonnas, mis oli eestlaste omast suurem, oldi üksteise vastu leebemad.