Välisluureamet: Venemaa tõi Eesti piiri lähedal asuvasse ründedessantdiviisi tankid

Vene tankid Foto: Mladen ANTONOV / AFP / Scanpix

Välisluureameti andmetel tugevdas Venemaa 2018. aastal oma sõjalist jõudu oma läänepiiri ääres seitsme manööverpolguga, teiste seas sai tugeva täienduse ka Pihkva ründedessantdiviis.

Vene relvajõudude mullu moodustatud manööverpolgust on neli tankipolku, mis paiknevad kõik vähem kui 50 kilomeetri kaugusel piirist. Peamiselt asuvad need Ukraina ja Valgevene lähedal, aga ka Eesti piiri taha jääv Pihkva ründedessantdiviis sai esimese õhudessantvägede üksusena oma koosseisu kolmanda polgu. See näitab, et prioriteetsel läänesuunal valmistuvad Vene relvajõud võimalikuks sõjaks laial rindel, märkis välisluureamet täna avaldatud aastaraamatus.

Välisluureameti peadirektor Mikk Marran ütles raamatu esitlusel, et Venemaa on kahe aasta jooksul tugevdanud Pihkva ründedessantdiviisi tankipolguga. «Kahe aastaga on Pihkva diviisis kasvanud tankide arv nullist 31-le,» ütles Marran.

Amet märkis raamatus, et Vladimir Putini režiimi valmisolek teiste riikide vastu sõjalist jõudu kasutada on väljaspool kahtlust. Venemaa on ainuke riik, kes pärast külma sõja lõppu on sõjaliselt rünnanud Euroopa kontinendil suveräänset riiki, mida ta ise on tunnustanud. Viimase kümne aasta jooksul on Venemaa teinud seda koguni kaks korda ning invasioonidele järgnenud sõjaline okupatsioon kestab Ukrainas ja Gruusias tänini.

Välisluureamet on jälginud Venemaa relvajõudude kõiki sõjalisi õppusi viimasel aastakümnel. Need hõlmavad nii polügoonidel reaalsete üksustega läbi mängitud õppusi kui ka avalikkuse eest varjatuks jäänud sõjamänge kaartidel ja eri tasandite staabiõppusi.

Õppusi analüüsides on amet jõudnud neljale peamisele tõdemusele

Esiteks: Venemaa relvajõud harjutavad pidevalt ulatuslikku sõda NATOga. Eranditult kõik viimase 20 aasta staabiõppuste stsenaariumid kirjeldavad konventsionaalset sõda NATO ja selle liikmesriikide armeede vastu. Oluline on märkida, et Venemaa õppused ja nende stsenaariumid on üldiselt ülesehituselt olnud kogu selle aja jooksul sarnased, vaatamata sõdadele Ukrainas, Gruusias ja Süürias ning vaatamata Lääne sanktsioonidele või NATO jõudude paigutamisele Balti riikide ja Poola territooriumile.

Teiseks: sõjaline konflikt NATOga saab Venemaa relvajõudude hinnangul alguse nn värvilisest revolutsioonist mõnes tema naaberriigis, eelkõige Valgevenes. Venemaa sõjaliste õppuste stsenaariumid peegeldavad autoritaarsetele režiimidele omast hirmu demokraatiapüüdluste ehk niinimetatud värviliste revolutsioonide ees, milles Venemaa juhtkond oma KGB taustast pärineva kahtlustusmaania tõttu näeb Lääne eriteenistuste operatsiooni. Venemaa juhtkond kardab, et sellised demokraatlikud pöörded võivad eskaleeruda laiemaks, regionaalseks sõjaks.

Sellest tulenevalt jälgib välisluureamet poliitilist olukorda Valgevenes. Kui president Aleksandr Lukašenka enda või tema režiimiga peaks midagi ootamatut juhtuma, on ameti hinnangul suur oht, et Venemaa sekkub varakult sõjaliste meetmetega, selleks et vältida Valgevene muutumist Lääne-meelseks demokraatlikuks riigiks.

Venemaa juhtkond näeb režiimivastases opositsioonis ohtu ka kodumaal – välisluureameti teada on Venemaal harjutatud relvajõudude üksuste kasutamist siseriikliku poliitilise opositsiooni vastu.

Kolmandaks: Balti riigid on see osa NATOst, mida Venemaal on potentsiaalses kriisisituatsioonis kõige lihtsam rünnata, selleks et sõjaliste jõudude tasakaalu Läänemerel endale soodsamas suunas kallutada. Sõjalises planeerimises ei vaata Venemaa Eestit eraldi sihtmärgina, vaid osana NATOst. Seega peab Eesti olema valmis Venemaa sõjaliseks rünnakuks ka siis, kui konfliktialged on mujal. Vaenu õhutamisega kohalike rahvusgruppide vahel Balti riikides üritab Venemaa hoida enda jaoks ettekäänet sekkumiseks.

Neljandaks: NATO–Vene konflikti puhul ei piirduks sõjaline tegevus Ida-Euroopa või Baltimaadega, vaid hõlmaks Venemaa rünnakuid ka Lääne-Euroopa sihtmärkidele. Vene relvajõud arendavad pidevalt niinimetatud vastase kriitiliste sihtmärkide ründamise doktriini ning sellega seotud keskmaa relvasüsteeme – nii õhus, merel kui ka (rahvusvahelisi leppeid eirates) maismaal baseeruvaid süsteeme, millega oleks võimalik rünnata sihtmärke Lääne-Euroopas.

Koondnimega Kalibr tähistatakse Venemaa peal- ning allveelaevade relvastusse kuuluvat raketisüsteemi, mida saab kasutada nii merel kui ka maismaal asuvate sihtmärkide ründamiseks. Läbinud edukad lahingukatsetused Süüria konflikti raames, on Kalibrist saanud kõige levinum raketisüsteem Venemaa laevastikus ning sellega on plaanis varustada ka mitu ehitusjärgus laevaklassi. Kalibri raketisüsteemi tugevuseks on suur laskekaugus (merel asuvate sihtmärkide pihta kuni 600 km, maismaal asuvate sihtmärkide pihta kuni 2500 km). Lisaks on Kalibri tiibrakette võimalik varustada nii konventsionaalsete kui ka tuumalõhkepeadega ning nad on kulutõhusad – suure lahingulaeva uputamiseks piisab «hea õnne korral» ühest väikeselt aluselt tulistatud Kalibri raketist. Läänemerel, Barentsi merel, Kaspia merel või Mustal merel paiknevad Kalibri süsteemidega relvastatud laevad on võimelised tabama sihtmärke peaaegu kogu Mandri-Euroopas.

Venemaad on juba 2008. aastast saadik süüdistatud INF-lepingu rikkumises. INF-lepingu (Treaty on the Elimination of Intermediate-Range and Shorter-Range Missiles) allkirjastasid 1987. aastal USA ja NSV Liit ning see keelab kahel riigil omada maa-maa- tüüpi ballistilisi ja tiibrakette laskeraadiusega 500–5500 kilomeetrit. Venemaad süüdistatakse lepinguga keelatud laskeulatusega maismaalt lastava tiibraketi 9M729 (SSC-8) väljaarendamises ja katsetamises. 2018. aastaks oli INF-lepet rikkuv tiibrakett 9M729 Venemaa relvajõududes piiratud hulgal kasutusele võetud. Kuigi INF-lepe ei piira merelt ja õhust lastavate tiibrakettide laskeulatust ning sellised süsteemid on Venemaa relvajõududes ka kasutusel, on maismaal opereeritavatel mobiilsetel raketikompleksidel nende ees mitu eelist – näiteks sõltuvad need vähem taristust, nende kandeplatvorm on odavam ning neid on kergem maskeerida ja peita.

Sellistel relvasüsteemidel on Venemaa presidendile ka oluline propagandaväärtus. 2018. aasta 1. märtsil kõnes Föderatsiooninõukogule tutvustas president Vladimir Putin kuut uut strateegilist relva: aeroballistilist raketti Kinžal, laserkompleksi Peresvet, tuuma jõul töötavat torpeedot Poseidon, kontinentidevahelist ballistilist raketti Sarmat, tuuma jõul töötavat tiibraketti Burevestnik ning hüperhelikiirusel liikuvat lõhkepead Avangard. Kontseptuaalselt on nende seas seniste relvasüsteemide edasiarendusi. Tõenäoliselt on tegemist veel katsetusjärgus tehnoloogiaga.

Vene õhujõudude MiG-31K aeroballistilise raketiga Kinžal. Foto: Pavel Golovkin / AP / Scanpix

Peale uute relvasüsteemidega seotud militaarsete riskide tuleb rõhutada neist vähemalt kahe – Poseidoni ja Burevestniku potentsiaalset katastroofilist ohtu keskkonnale. Väidetavalt kasutavad mõlemad mehitamata süsteemid jõuallikana kompaktset tuumareaktorit, mille puhul  ei saa (Kinžal, Sarmat), taaselustatud NSV Liidu aegseid projekte (Poseidon, Burevestnik, Avangard) ja ka täiesti uusi süsteeme (Peresvet).

Siinkohal peab märkima, et erinevalt mitmest teisest relvasüsteemist (tiibrakett Kalibr, tiibrakett H-101, hävitaja Su-57) ei ole Kinžal teada olevalt läbinud lahingukatsetusi Süürias, mistõttu on praegu väga tõenäoliselt tegemist veel katsetusjärgus tehnoloogiaga.

Peale uute relvasüsteemidega seotud militaarsete riskide tuleb rõhutada neist vähemalt kahe – Poseidoni ja Burevestniku potentsiaalset katastroofilist ohtu keskkonnale, märkis välisluureamet. Väidetavalt kasutavad mõlemad mehitamata süsteemid jõuallikana kompaktset tuumareaktorit, mille puhul  ei saa välistada rikete võimalust, eriti katsetusjärgus süsteemidel. Tuumareaktori turvalisus on küsitav ka süsteemi enda, mitte jõuallika rikke korral – kas jõuallikaks olev tuumareaktor peab vastu kokkupõrkele maapinna või ookeanipõhjaga? Seega käitub Venemaa vastutustundetult juba ainuüksi neid süsteeme katsetades, rääkimata võimalikust relvastusse võtmisest.

Vaatamata korduvatele kinnitustele, et osa neist relvasüsteemidest on juba Venemaa relvajõudude käsutuses ja osa jõuab sinna peatselt, on senini avalikult demonstreeritud vaid üht – Kinžali.

Ameti hinnangul peab tähelepanu pöörama ka asjaolule, et Venemaa president pidas 2018. aastal oma iga-aastase kõne vaid kaks ja pool nädalat enne 18. märtsi presidendivalimisi. See oli hoolikalt kalkuleeritud samm, osa valimiseelsest reklaamist. Seega olid jõulised sõnumid Putini kõnes mõeldud eelkõige kodumaisele publikule. NATO ja Venemaa vahelist strateegilise tuumavõimekuse tasakaalu uued relvasüsteemid ei muuda, isegi kui need peaksid Venemaa relvajõudude käsutusse jõudma, küll aga teenivad need propagandistlikku eesmärki, kujutades Venemaad globaalse suurjõuna.