Meenutus märtsipommitamisest: korraga «valgustasid» sajad laternad Tallinna taevast

Märtsipommitamine Tallinnas Foto: Tallinna linnamuuseum

Täna 75 aastat tagasi toimus märtsipommitamine, mil punasõdurid heitsid Tallinnale ligi 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi. Hukkus 554 eestlast, 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi ning koduta jäi üle 20 000 inimese. Keset pommirahet jäänud, toona 15-aastane Uno Aava meenutab neid õudusterohkeid hetki.

9. märtsi 1944. aasta pommitamise ajal elasime Luise tänaval majas nr.13. Olime harjunud, et sõja ajal käisid vene lennukid Tallinnat sageli pommitamas. Sellel, Tallinna pommitamise õhtul, istusime oma perega eestoas ümber ümmarguse laua ja sõime õhtust ning kuulasime raadiot, kui hakkas väljast kostuma juba tuttav lennukimootori undav müra.

Seejärel kuulsime vilinat ja kusagil lõhkes pomm ─ kuid raadio mängis edasi. Tavaliselt oli nii, et enne, kui mootori «joua-joua» müra meieni kostis, jäi raadio vait ─ raadiosaade katkestati. Ütlesin isale-emale, et ma lähen vaatan õue. Jõudsin koridori välisuksest välja ja nägin, et kogu Tallinna taevas on valge. Sajad laternad taevas valgustasid linna. Kogu aeg kostus lennukite mootorite mürinat ja pommide kukkumise vilinat ning lõhkemisi.

Läksin tuppa tagasi ja hüüdsin: «pommitatakse, lähme ruttu-ruttu varjendisse!» Panime kähku üleriided selga ja jooksime üle tänava vastasmaja Luise tänav 22 suure viiekorruselise kivimaja keldrisse. See maja keset Luise tänavat on praegugi alles.

Ema, vanem õde Evi ja väike õde Anne, kes tol ajal oli kahe aastane, läksid varjendisse. Meie isaga ka, kuid siis tuli isal meelde, et korteri aknad jäid suletuks. Ta kartis, et kui pomm maja lähedale kukub, siis lööb plahvatuse survega akendel klaasid puruks. Läksime isaga tagasi aknaid lahti tegema. Avanud aknad ja jõudes tagasi üle tänava Luise tn 22 maja esisele kõnniteele, kukkus pomm maja hoovipoolsele nurgale ja lõhkedes sulges varjendi sissekäigu kinni. Meie isaga olime tänaval ja jäime terveks, välja arvatud see, et plahvatus lõi kurdiks.

Kõik, kes varjendi ukse peal seisid, said surma (2-3 inimest). Kohe alustasime rusude eemaldamist, et saada kannatanud rusude alt kätte ja teha varjendisse sissepääs. Lõpuks saadi ava lahti ja kõik varjunud inimesed said varjendist välja.

Kahe pommitamislaine vaheajal jõudsin joosta, koos naabritüdruk Luulega, Harjumäe all olevasse linna pommivarjendisse. See oli suur varjend, kuid rahvast nii täis, et sisse ei mahtunud. Teise pommitamislaine algul läksime tagasi Luise tn 22 maja keldrisse varjuma, kuna varjend oli terve ja sissepääs avatud.

Pommitamisest läksid põlema Luise tänava Kaarli kiriku poolses otsas olevad majad. Endla tänaval majad juba põlesid, ka need, kus praegu on Sotsiaalamet. Põlevad majad olid samasugused kui meiegi Luise tn 13 kahekorruseline puumaja. Eriti ohtlik oli põlev Luise tänav 1 koolimaja, kuhu oli majutatud saksa sõdurid ja kus õues plahvatasid mürsud autodel järelvankritega.

Hommikul, kui pommitamine lõppes ja kostus üle linna seda tähistav häire, põlesid ümberringi kõik majad, puud ja põõsad - Luise tänav oli tulerõngas. Selleks, et tuli ei leviks Luise tänaval ühelt majalt teisele, hakkasid elanikud oma algatuslikult kustutama maja Luise nr 12. põlengut ja selle juures asuvat suurt küttepuude riita.

Lume sulamise vesi voolas jõena mööda tänava rentsilit alla ja seda kasutati kustutamiseks. Elanikud tõid ämbrid ja moodustasid kustutusvee edasiandmiseks rivi, mehed loopisid vett vastu maja seina ja kastsid puuriita, mis juba kuumusest auras. Nii hoitigi ära tule levik Luise tn 14 majale, mis on samuti siiani alles ja ka teistele samas reas olevatele majadele