«Vandekohus»: integreeruda ei taha alaväärsuskompleksiga inimesed

Saate logo. Foto: Eesti Rahvusringhääling

Eesti Televisiooni 2. kanalil esmakordselt eetris olnud poleemilises väitlussaates «Vandekohus» leidis suurem osa sõna saanutest, et integreeruda suudavad vaid need inimesed, kes endast lugu peavad ning oma juuri ja kultuuri austavad, alaväärsuskompleksi käes vaevlevad inimesed aga jäävad edasigi peksupoisi rolli.

Saate jooksul esitati kolm väidet, mille osas kaks n-ö. advokaati olid eriarvamustel, lisaks sai sõna kümmekond külalist ja stuudiopublik ning iga väite osas langetas lõpuks otsuse kolmeliikmeline vandemeeste kohus, kuhu kuulusid David Vseviov, Jelena Parfjonova ja Andrei Netšajev.

Viktoria Ladõnskaja ja Ilja Nartovi juhitud tempoka ning dünaamilise väitlussaate seekordne väide oli, et «Eesti venelasi ei armasta isegi venelased ise». Kolm alamväidet, mille üle vaieldi olid aga «mida enam integreerud, seda enam kaotad oma venelikke jooni», «Venemaa suurus takistab venelastel Eestit armastamast» ning «Vene eliit Eestis tekitab vene inimestes ükskõiksust».

Kõigile väidetele vastas suurem osa stuudiopublikust ning külalistest eitavalt ning sama meelt oli üksmeelselt ka vandekohus. Telefonihääletuse tulemusel võitis eitav vastus 71 protsendi häältega 29 protsendi vastu, kes nende väidetega nõustusid.

Jana Toom väitis, et venelased Eestis ise ei armasta end, kuna lasevad endaga täpselt nii ümber käia, nagu nende praegusest olukorrast näha on. Ta heitis tollaste vene poliitikutele ette, et nood ei võidelnud üleminekuajal siinsetele venelaste välja piisavaid õigusi, kuna ei osatud mõelda, et saadakse Eesti venelasteks, mõtelda osati vaid nõukogude ja anti-nõukogude paradigmas.

Ta lisas, et just alaväärsuskompleks on see, mis võimaldab end peksta lasta.

Tatjana Muravskaja küsis vastu, et kes on need venelased, kes oma siinseid rahvuskaaslasi ei armasta?

Anna Levandi rõhutas, et enesekindel inimene integreerub kergesti, kuna ei ütle lahti oma juurtest ja kultuurist. Ta on enda sõnul sündinud venelannana ja sellena ka sureb, kuid see ei ole tal enda sõnul takistamast integreerumist ei Norra ega Eesti ühiskonnas. Ta rõhutas, et integreeruda saab sellises keskkonnas, mis on selleks vastuvõetav.

Urve Palo avaldas mõtet, et probleemiks siinsete venelaste puhul on selge rahvusliku identiteedi puudumine, ta rõhutas samuti iseenese ja oma kultuuri ning juurte austamise vajadust.

Publiku seas oli isa, kelle tütar väitis, et Eesti koolis käies temal mingeid probleeme tekkinud pole ning ta on hoopis saanud rohkem teada Eesti kultuurist ja oskab keelt. Tema isa sõnul oli loomulik, et siin riigis elades pani ta oma lapse Eesti kooli, sest nii on tal hiljem parem siin hakkama saada ja elada.

Venemaa vägevusest ja suur-vene šovinismist rääkides leidis Adolf Käis, et vajalik on vene inimestele rõhutada, et kõik Vene telekanalitest tulevad saated ei ole kvaliteetsed.

Tatjana Muravskaja vaidles vastu, et kultuuriliste ja ühiskondlik-poliitiliste huvide lihtsustumine ja kergekaalulisemaks muutuv on globaalne probleem, milles ei saa vaid venelasi süüdistada. Ta rõhutas, et loomulikult on normaalne püüda jälgida erinevaid infokanaleid ning alles seejärel oma arvamus välja kujundada.

Küsimusele, miks vene eliit tekitab siinsetes venelastes ükskõiksust ja miks seda märkimisväärselt ei eksisteerigi, et küsimuseasetused saates on valed, sest Euroopas ja Lääne ühiskonnas üldse pole tähtis rahvus, vaid kodakondsus.

Vabas kodanikuühiskonnas oleks Klenski meelest see eliit tekkinud, aga siinses ühiskonnas pole see saanud välja kujuneda, kuna Eestis pole vene inimestel elementaarseid õigusi ja võrdseid võimalusi Eesti kodanikega.

Jana Toomi sõnul oli Klenski esinemine tüüpiline näide kohalikust Vene poliitikust, kes rääkis millestki 5 minutit ja kuigi tahaks ju tead pooldada, ei ole võimalik aru saada, mille eest ta võitleb.

Anna Levandi väljendas oma häbi Klenski esinemise ja eriti tema esinemislaadi, vahelesegamiste ja muu üle.

Tatjana Muravskaja leidis, et kohalikku vene eliiti pole, kuna puudub konkurents, pole piisavalt kirjanikke ja teiste kunstialade esindajaid, kuid tema sõnul see tasapisi paraneb.

Juhan Kivirähk tõi paralleeli, et kuigi naisi armastatakse, nende poolt eriti ei hääletata, samuti ei hääletata ega tunta erilist ühtsust ka vene eliidiga, kuna neid pole nähtud reaalses tegevuses midagi saavutamas. Vene eliiti peaks tema sõnul televisioonis kui peamises meediakanalis rohkem näha olema, siis saaks see probleem hakata lahenema.

Larissa Savlovskaja tõi ühe probleemina esile võimaluste ja oskuste erinevuse ning vahe Vene kogukonnas üleminekuaja järel, mis tekitas sisemisi pingeid näiteks selles küsimuses, kes oskas eesti keelt ja kes mitte.

David Vseviov leidis, et kui tal on mõni mis iganes teemaline probleem, siis ta ei vaja selle lahendamiseks vene rahvusest liidrit ning küsimus on tema meelest sellega päevakorrast maas.

Tatjana Muravskaja leidis lõpetuseks, et küsimused on väga segased ja vaieldavalt sõnastatud ning avaldas kahetsust, et vene inimesed ei saa Eestis normaalset ajakirjanduslikku haridust.

Arkadi Ferman leidis saate lõpus, et siinse Vene kogukonna peamine probleem on selles, et see kogukond on suhteliselt noor ja väike, mis aga aja jooksul paraneda saab.