Antidopingu soovitus Veerpalule ja Tammjärvele: tehke uurijatega koostööd

Eesti Antidopingu juht Henn Vallimäe avaldas täna saates «Otse Postimehest» lootust, et Eesti suusatajate Andreas Veerpau ja Karel Tammjärvega ei ole lugu nii, nagu see võib paista.

Murdmaasuusatajad Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu võeti eile Austrias dopingukahtlusega vahi alla. Neist võivad saada kriminaalkurjategijad. Kuidas selline asi ikkagi üldse võimalik?

Kui keegi teaks vastuseid! Mul tekkisid endal samad küsimused. Aga spordis võib selliseid asju juhtuda, ja kahetsusväärselt on kaks eestlast sellest juhtumis sees.

Olete nendega kontaktis olnud?

Mina isiklikult mitte.

Aga olete nendega varem kokku puutunud?

Andreasega mitte, aga Karel Tammjärv õpib Tartu ülikooli Pärnu kolledžis, nii et ta on minu tudeng. Väga tubli tudeng, peaks minema kolmandale kursusele.

Teie olete oma praeguse ametis võrdlemisi uus. Saite koha sellepärast, et teil oli selge ettekujutus sellest, kuidas sporti ausalt teha. Nüüd kõneleme teiega kahest eesti sportlasest, kes võivad minna vangi. Mida olete teie teinud selleks, et selliseid asju ei juhtuks?

Antidopingu missioon on eelkõige teavitada, missugused on reeglid: kodulehe, materjalide eestindamise, koolituste jne kaudu. Teine külg on korraldada testimist ja hoida testijate võrgustikku. Eestis tehakse aastas üle viiesaja testi, mida ei ole üldse vähe. Üks test maksab umbes sama palju nagu lõunamaa tuusik, mis tähendab, et iga test peaks olema väga täpselt sihitud. Missioon on olla ka maailma võrgustikus kõigis antidopingu tasanditel.

Mida te tundsite, kui see uudis tuli?

Ma olin kehvas seisus, sest mul oli enne just kokkusaamine Vene Föderatsiooni kultuurinõunikuga, kes tahtis just uurida, kuidas meil antidopingutöö käib, ja me olime nõus kogemusi vahetama. Sellelt koosolekult just tulin, ja siis tuli see pommuudis.

Kui suur on tõenäosus, et Eesti sportlased võiksid veel puhtalt pääseda?

Esiteks, süüdistusi pole esitatud.

Nad on vahi alla võetud.

Jaa, aga vahi alla saab võtta erinevates rollides. Vahi alla saab võtta ka kahtlustatuna. Prokuratuur otsustab, kui õiguspärane ja vajalik see oli. Selle info keskmes on ikkagi organiseeritud kuritegevus, konkreetne arst ja tema teenused. Fookus ei pruugi olla sportlastel.

Kui sportlastel olid suhted kuritegeliku grupeeringuga, siis ei sattunud nad neisse ju tahtmatult?

Ma ei tahagi seda väita. Neid võimalusi on mitmeid. Jah, võidakse esitada süüdistus.

Austria seaduste järgi lähevad nad siis kolmeks aastaks vangi.

Oot-oot. Süüdistusele järgneb uurimine, menetlemine, kohtutel on mitu astet. Eesti on õigusriik ja teised Euroopa Liidu liikmesriigid samuti. Alles jõustunud kohtuotsuse järgi võib keegi vabaduse kaotada või mitte kaotada.

Austrias on dopingu kasutamine kriminaliseeritud, Eesti seadused on hoopis teistsugused. Te peate silmas, et kohut võidakse mõista Eestis?

Ei, ma viitan kohtupidamise olemusele. Alati on süüdistav ja kaitsev pool, ja kohtul on mitu astet. Ei, ma ei arva, et see toimuks Eestis. Muidugi, võib küsida, kas Eesti seadused peaksid olema rangemad ja kas dopingu kasutamine ka meil olema kriminaliseeritud.

See olekski olnud järgmine küsimus.

Vastus on väga lihtne. Mul on ka juuradiplom taskus. Tuleb reguleerida nii palju, kui on vajalik, ja nii vähe, kui on võimalik. Küsimus on selles, et kui selline asi juhtub aastas korra või kaks – kas selleks peab olema eraldi seadusepügal.

Kas peaks olema kriminaliseeritud või ei peaks?

See on poliitikute otsustada, seadusi võtab vastu riigikogu.

Jaa, aga mis on teie isiklik arvamus?

Ma ei oska seda öelda. See tähendab lisatööd politseile, uurijatele, kohtule. Täna räägime pigem ülereguleeritusest. Aga kindlasti tuleb selle üle mõelda.

Advokaat Aivar Pilv ainsana usub, et neid noori suusatajaid veel päästa. Te usute seda?

Ma ei ole tuttav ta seisukohtadega, kuid ma möönan, et see võib nii olla. Aga ei tohi unustada, et lisaks kriminaalprotsessile on veel WADA reeglistik, mille rikkumine tähendab tulemuste tühistamist ja võistluskeeldu. Need võivad käia paralleelselt.

Te olete kindlasti mõelnud ka Andrus Veerpalu aastatetaguse juhtumi üle: ta on juriidiliselt puhas, aga küsimused jäid. Missugune on teie seisukoht selle juhtumi asjus?

Eesti on õigusriik ja kehtib süütuse presumptsioon. Kui ei ole süüdimõistvat kohtuotsust, siis on inimene süütu. Kindlasti saab emotsionaalsel tasemel igaüks spekuleerida. Mina ei spekuleeri.

Üks Austrias kinnivõetutest on kasahh Aleksei Poltoranin, kelle heaks töötab Andrus Veerpalu ja kes on saanud ka Mati Alaveri tuge. Ja üks kinnivõetutest tabati, süstal veenis. Millest ikkagi räägib see seos Eestiga?

On raske vaielda, et need niidid on. Aga see kõik on tõendamise küsimus, kas on tegemist rikkumisega WADA reeglite või kriminaalõiguse mõistes. Eesti õigusruumis teemat tõenäoliselt sellisena laual ei oleks. Ka WADA reeglite rikkumine peab olema tõendatud. Kõigepealt peab olema professionaalne uurimine, juurteni minek, ja alles siis tuleb otsus – mida võib ka apelleerida.

Need noored eesti suusatajad on olümpial sõitnud kolmandasse-viiendasse kümnesse, nad pole mingid kõvad tegijad, miks nad pidid üldse niimoodi riskima?

Te eeldate, et nad on midagi toime pannud. Me oleme natuke ette rutanud selle konstruktsiooniga. Me ei saa ilmselt eitada, et asi, millesse rakendati üle saja politseiniku Saksamaal ja Austrias, on tõsine. Teema on dopingu kasutamine, ja ei saa eitada, et meie sportlased on seotud. Kuidas nad seotud on: kas nad käisid konsultatsioone saamas või midagi muud tegemas – me ei tea seda. Ma oleksin väga ettevaatlik. Emotsionaalseid süüdistusi on väga raske tagasi võtta. Ma loodan väga, et see ei ole nii, nagu see paistab.

Dopingu puhul vastutab alati sportlane, aga sportlane pole keemik. Kui õiglane see on, kõige laiemas mõttes?

Antidopingu reeglid on väga keerukad, keelatud ainete nimekiri on pikk. Kõik need asukohateavitamised on tülikad, kolm korda eksid, siis seda loetakse juba dopinguks. See on suur väljakutse sportlasele: peale oma eriala peab ta selgeks saama antidopingu reeglid. Isegi oma tänases ametis ei saa ma kätt piibile pannes öelda, et ma kõike peast tean.

Kuivõrd ollakse Eestis valmis, et tõmmatakse uuesti üles vanad asjad: Andus Veerpalu, Kristina Šmigun-Vähi? Juriidiliselt puhtad, aga küsimused on jäänud.

Meie ülesanne on ennetada ja koolitada, testida ja uurida – mitte karistada. Ja olla rahvusvaheliselt võrgustunud. WADA süsteemis oleme meie nagu prokurör: testisime, uurisime, ja anname tulemuse distsiplinaarkolleegiumile. Olümpiakomitee nimetab selle kolleegiumi, ja see – advokaat, arst, teadlane ja veel kaks liiget – nemad on nagu kohus. Meie ei ole kohtumõistjad.

Ikkagi, kuivõrd ollakse valmis, et hakatakse uuesti rääkima Andus Veerpalust, Kristina Šmigun-Vähist?

Juhin veelkord tähelepanu süütuse presumptsioonile. Kui karistatused on saadud ja karistatus on lõppenud, siis saab neid juhtumeid uuesti tõstatada ainult emotsionaalselt.

Nende kahe noore suusataja juurde tagasi – kas teie oleksite saanud midagi teha, et seda, mis juhtus, ei oleks juhtunud?

Meil on piiratud ressurss tippsportlaste aitamiseks. Meil on raha, aga ei ole piisavalt raha. Peame vaatama, kellele, kuidas ja kunas testid teeme.

Raha rahaks, kas oleksite saanud veenda, selgitada, mida see Eesti mainega teeb?

Juba üle 20 aasta on Eestis spordialakeskne juhtimine. Kõik otsused langetatakse spordiala sees. Lisaks sellele on rahvusvahelised asjad, sh antidoping. Spordialaliit võib meilt teste ja koolitusi tellida, aga ta ei pea seda tegema. Kui ta teeb seda halvasti või vähe, siis on meie ülesanne anda see info edasi rahastajatele. Eelkõige on see alaliidu vastutus.

Teeme lõpuks selgeks: kes peab seda suppi sööma. Suusaliit?

Eelkõige sportlased. Reeglite loogika on selles, et kõik, mis leitakse sportlase kehast, on tema vastutus. See ei ole kerge, nagu me rääkisime. Sealt edasi tuleb uurimine, tõendamine, otsuse langetamine. Kuidas mingite asjadeni jõuti, seda analüüsi tehakse ka alaliidu sees.

Mida te praegu Karel Tammjärvele ja Andreas Veerpalule praegu soovitada?

Minna maksimaalselt koostööle uurijatega. Rääkida puhtsüdamlikult ära, kuidas see kõik on olnud, püüda leida selles kergendavaid asjaolusid – kui üldse oli süüdivat tegevust. Koostööle minek on väga tugev kergendav asjaolu.