Viljandi linnapea aastapäevakõne

Viljandi linnapea Madis Timpson Foto: Elmo Riig

Head viljandlased, lugupeetud laureaadid!

Head Eesti Vabariigi 101. aastapäeva meile kõigile! Olgugi et Eesti Vabariik 100 pidustused kestavad veel järgmise aastani, kui tähistame 100 aasta möödumist Tartu rahulepingu allakirjutamisest, annab number 101 märku, et oleme ühest teetähisest möödas ja käime juba uut rada. Tiivasirutuse aeg on möödas ja oma vabadustahet ei pea me enam kellelegi tõestama.

Eestlased on ikka armastanud eesmärke seada ja nende täitumist tähistada. Vabaks saamine ja taasiseseisvumine olid üldrahvalikud ettevõtmised. Hiljem Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumine ja viimasest ajast Eesti Vabariik 100 tähistamine. Need on ettevõtmised, milles peaaegu keegi ei kahelnud ja mis läksid korda ühise pingutuse toel.

Me elame huvitaval ajal, sest suuri, kogu rahvast ühendavaid teemasid just nagu polekski. Ja kas üldse peakski olema? Inimesi on hakanud huvitama erinevad asjad. Kui riigi eksistents on kindlustatud, ja ma julgen väita, et suures plaanis on, siis hakkamegi tegelema nende asjadega, mis meile kõige rohkem korda lähevad. Asjadega, mis meid otseselt puudutavad, toimuvad meie lähedal, meie kodukohas. Ja see on ju hea!

Eesti Vabariik 100 üldrahvalike pidustuse järel võiksime pöörata vabariigi 101. sünnipäeval pilgud oma kodukandi poole. See, mis toimub Viljandis, mõjutab ju meie igapäevaelu kõige rohkem.

Minu arvates on Viljandil hästi läinud. Inimesed, kes mäletavad meie linna üheksakümnendate alguses, on ilmselt nõus, et tänane Viljandi on ilusam, puhtam, nüüdisaegsem ja ohutum, kui kolmkümmend aastat tagasi. Kunagiste kooperatiivide asemele on tõusnud maailmatasemel ettevõtted, mis pakuvad tööd tuhandetele linna ja maakonna inimestele.

Tõsi, meie elanikkond on vähenenud, kuid selle probleemi põhjused pole suures osas meie endi kätes. Need on olnud tervet Eestit puudutavad tendentsid, mis on viinud inimesi Tallinna ja ka välismaale. Need on olnud vabade inimeste vabad valikud. Täna võime näha, et need suundumused on tasapisi muutumas ja järjest enam pöördutakse kodukanti tagasi.

Viljandist ei saa arvatavasti nähtavas tulevikus miljonilinna. Küll aga usun ma seda, et kui me pingutame selle nimel ja teeme Viljandi selliseks, et meile endile siin elada meeldib, siis võib linna rahvaarv tõusule pöörata küll. See ei oleks tõus tuhandete sisserändajate arvelt, vaid mõõdukas kasv, mille toovad meie oma kaasmaalased ja siinsetesse ettevõtetesse tööle tulevad tippspetsialistid üle terve maailma, kellele makstakse väärilist tasu.

20 000 elanikku on Viljandile meie praegustes piirides päris paras ja sellise rahvaarvu juures on ka kõik siin pakutavad teenused jätkusuutlikud ja kvaliteetsed.

Tegelikult oleme juba tõestanud, et elanike arv pole Viljandile takistuseks. Vaadake kas või tänaseid linna preemiate laureaate. Nad on pärit väga erinevatelt elualadelt, kuid neid kõiki ühendab üks joon. Nad kõik teevad rohkem, kui nende tööandja või ühiskond neilt ootab. Nad teevad rohkem, sest see pakub neile rõõmu. Ma arvan, et see ongi Viljandi trump – olla ja teha rohkem, kui meilt oodatakse.

Soovin siinkohal rääkida ühest väärtusest, mis meil linna ja kogukonnana oma eesmärke saavutada aitab ja mis on samal ajal universaalne ning kasutatav igas olukorras igal pool.

See on hoolivus.

Meie seas on palju neid, kelle vastu elu on olnud karm või lausa julm. Meie seas on palju ka neid, kellele on antud kanda raske haigus. Õnnetus võib ootamatult tabada meist igaühte.

Kui tahame olla ühiskonnana tõeliselt edukad ja õnnelikud, siis saame seda saavutada ainult hoolides ja märgates endast nõrgemaid ja hätta sattunuid.

Kui kõige haavatavamad tunnevad ennast meie keskel turvaliselt, siis on seda ka kõik teised. Hoolivus ja üksteise märkamine peaks olema Eesti ühiskonna peamine turvavõrk.

Toon siinkohal ühe näite meie endi keskelt. Uueveskil elav Mati on mitu aastat puhastanud lisaks enda majaesisele ka paljude naabrite kõnniteid. Ta lükkab oma ATV-le hääled sisse ja sõidab ümbruskonna kõnniteed sahaga läbi. Teda pole selleks ei palutud ega kohustatud. Ta teeb seda, sest ta tahab ja hoolib. Ta ei küsi selle eest raha ega oota autasu. Aitäh on paras!

Viimaks tahaksin teile meelde tuletada, et nädala pärast toimuvad riigikogu valimised. Me ei peaks vabariigi aastapäeval rääkima parteipoliitikast, see oleks kohatu. Küll aga pean vajalikuks meelde tuletada, kui oluline on valimas käimine demokraatia toimimiseks.

Valima mitte minemine ja otsustamisest hoidumine on vastutustundetu, sest demokraatlik riigikord on rajatud kokkuleppele, et iga kodanik panustab otsuste tegemisse. Igal täisealisel Eesti kodanikul on riigikogu valimistel üks hääl ning selle hääle abil kandub rahva mandaat riigikogu kaudu kuni peaministrini välja.

Kui kusagil selles süsteemis loobub keegi vastutusest – olgu selleks siis tavakodanik, riigikogu liige või minister – siis vajub meie riik kreeni ja demokraatia satub ohtu. Valimas käimine on seega möödapääsmatult tähtis. Palun tehke seda!

Täna aga pidutsegem! Tundkem uhkust selle riigi üle, mis me üheskoos ehitanud oleme. Ja ärgem unustagem, et muutused hakkavad peale iseendast ja oma kodukandist.

Hoidkem seega iseendid ja Viljandit. Head vabariigi aastapäeva!

Aitäh!