Kes tapab eesti mehi?

Kaader filmist «Tõde ja õigus». Foto: Allfilm

Üks on nüüd selge: A. H. Tammsaare «Tõde ja õigust», eesti kirjanduse tüviteksti, ei loe pärast seda filmi enam keegi, meelitagu või ähvardagu kirjandusõpetajad nii palju, kui tahavad.

Ametlikus kirjandusloos võib ju kirjas olla, et eesti rahvuseepos on «Kalevipoeg», kuid tegelikult on selleks «Tõde ja õigus». Seda tunnevad ja teavad kõik, ka need, kes kooliajal on suutnud romaani lugemisest kõrvale viilida, nagu filmi stsenarist ja režissöör Tanel Toom.

Kui paljud eestlased praegu teavad, mis mees Kalevipoeg oli? Aga seda, kuidas Vargamäe Andres ennast ja oma naisi tööga tappis, naabrimees Oru Pearuga vägikaigast vedas, teavad kõik. Nagu ka legendaarset lauset «Tee tööd, siis tuleb ka armastus», mis ühe mu kirjanduseõppejõu sõnul on eesti rahva mõtteviisi ära rikkunud. Kuni selle lause äratrükkimiseni elati teadmises, et tööd teha ja vaeva näha tuleb, aga õnne peab elus ka olema. Pärast «Tõe ja õiguse» I osa ilmumist juhinduti aga just sellest väljaütlemisest, sest raamatu lõpus oleva kurva tõdemuseni, et «armastust ei tulnudki», enamasti kas ei jõutud või ei pandud seda tähele.