Õues tapvalt libe? Ei see õiget ratturit heiduta!

Tagaratas kinnitatud trenažöörile, väntab Märt Märtson oma kodus, aga arvutiekraanilt näeb, nagu sõidaks ta parajasti hoopis New Yorgis Central Parkis. Foto: Erik Tikan

Eestimaa lumine ja jäine talv ei sega enam rattasõitu. Moodsad arvutiprogrammid lubavad vändata igal ajal ja igal pool, ilma et peaks välja minemagi.

Väljas on libe, kuradi libe, puhub vastik tuul ja miinuseid on paar pügalat, aga Märt Märtson ei tee seda märkamagi. Tõstab oma kodus Viimsis koridori lae alt imepeenikeste rehvidega võidusõiduratta maha – nüüd alles läheb sõiduks! Ja see meeldib talle.

Kuidas on see niisuguse ilmaga võimalik?

Väga lihtsalt: vaja on rattatrenažööri ja toas veidi ruumi. Aga mitte ainult. Trenažööri, mille külge saab kinnitada ratta tagajooksu, leiab poest kõigest 100–120 euro eest. Ent kui kaua sa ikka vändata viitsid, kui pead vahtima kodu seina; või aknast välja – ega selle tagagi tavaliselt midagi paeluvat juhtu; või telerist filmi – aga see võib viia mõtted pedaalimiselt liiga kaugele.

Märtson, personaaltreener ja Hawaii Expressi müügispetsialist, sõidab sellest talvest alates kus aga tahab. Õigemini, kus aga Zwifti arvutiprogramm võimaldab. Näiteks New Yorgis Central Parkis või Londonis. Või mullusel MM-võistluste grupisõidu rajal Austrias Innsbruckis või nelja aasta tagusel MMi rajal Ameerikas Richmondis. Samuti saab ette võtta Tour de France’i karmi etapi, ligi 14 kilomeetri pikkuse tõusu Alpe d’Huezi otsa.

Märtson muudkui väntab ja väntab ning arvutiekraanil jookseb pilt, nagu sõidakski ta tõepoolest Central Parkis. Pilt on nii tõetruu.

Isegi teiste ratturitega võidu saab sõita. Ja neile koguni tuulde võtta.