/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/03/11692079t1h1dbe.jpg)
Keskkonnaameti ja keskkonnainspektsiooni ühendamiseks vajalikud seadusemuudatused ei saanud kolmapäeval riigikogus kokku vajalikku hulka poolthääli.
Keskkonnaameti ja keskkonnainspektsiooni ühendamine nurjus teist korda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kurb, et osal riigikogu liikmetel ei jätkunud julgust ega riigimehelikkust teha ära tükk riigireformi,» ütles keskkonnaminister Siim Kiisler pressiteate vahendusel. «Ühendameti loomisel oleks Eestis tekkinud keskkonnaküsimuste tugev kompetentsikeskus. Kahe põimunud ülesannetega asutuse ühendamine oleks teinud palju lihtsamaks inimeste suhtluse riigiga.»
Keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt märkis, et ministeerium peab kahe oma haldusala asutuse ühendamist jätkuvalt mõistlikuks. Kõik ettevalmistused ühendameti loomiseks on tehtud, see oli valmis tööd alustama 1. aprillil. «Kui ühendamisele tekib edaspidi poliitiline toetus, läheme sellega kindlasti edasi,» ütles Münt.
Plaani järgi tekib keskonnaameti ja keskkonnainspektsiooni ühendamisel ligi 550 töötajaga keskkonnaamet, mis hakkab täitma mõlema asutuse seniseid põhifunktsioone. Asutus peab olema esindatud kõikides maakondades ja jätkuvalt on olemas ööpäev läbi toimiv valveteenistus.
Järelevalve sõltumatus on ühendametis tagatud struktuuri abil: korraldav ja järelevalve pool hakkavad olema eraldatud erinevate peadirektori asetäitjate alluvuses.
Keskkonnaameti ja keskkonnainspektsiooni ühendamine eeldab vabariigi valitsuse seaduste ja teiste seaduste muutmist. Selleks on lõpphääletusel tarvilik riigikogu koosseisu häälteenamus ehk 51 häält. Muudatuste poolt hääletas kolmapäeval 39 saadikut ja vastu 16 saadikut, üks saadik jäi erapooletuks ning kolm jättis hääletamata.
Esimest korda lükkas riigikogu ametite ühendamise eelnõu tagasi möödunud aasta lõpus, ka toona jäi seadus vastuvõtmata kolmandal lugemisel. Toona hääletas seaduse poolt 39 saadikut, vastu oli 16 riigikogu liiget.