Rahva hääl jäi peale

Hetk pärast võitja nime teadustamist. Foto: Konstantin Sednev

Nüüd on see teada: Eurovisioonile sõidab Victor Crone. Mäletan, kui võistluslaulud detsembri alguses avaldati, ütlesin elukaaslasele, et kuula seda võidulaulu ka … esitaja on keegi Victor. Tol hetkel polnud ma «Stormi» ise veel kuulanud, aga poolehoid oli nii selge, et polnud vajagi.

Detsembri keskpaigas reastasin Twitteri tagasiside põhjal kõik 24 võistluslaulu ning selgus, et Victor Crone’ile hoiavad pöialt ka välismaa eurovisioonifännid … ja päris ülekaalukalt. Sellest ka finaali suurim üllatus: välismaa žürii jättis rootslase edetabeli lõppu, muutes edasipääsemise pea võimatuks. Et Crone sellest hoolimata kolme parema sekka pääses, on paras ime, mis tõestab üht: publiku poolehoid on vankumatu ning rahvas tänavu võitja üle nuriseda ei saa, žürii kuri käsi kedagi mängust välja ei jätnud. Kui Crone’il Iisraelis äpardub, võib ehk tagasi tulla diskussiooni juurde, kas kohtunike lemmik Stefan oleks paremini hakkama saanud, aga seda vaevalt juhtub.

Kuidas Crone meie telepubliku ära võlus ja välismaa žürii külmaks jättis, on ilmselt finaaliõhtu suurim müsteerium. Rootslase asemel sattus kohtunike esikolmikusse hoopis Inga ja Lumevärv, kelle eestikeelsest loost võib rahvusvahelist tõmmet tikutulega taga otsida. Seejuures oli «Milline päev» ainus laul, mil õnnestus mu telefoniarvet 1 euro ja 60 sendi võrra suuremaks teha – just loo siiruse ja esitaja hingestatuse tõttu. Miks see ka välismaa muusikaproffidele meeldis, on järjekordne küsimus, millele kunagi vastust ei saa.