Eesti tippjooksja tunnistab: «Viimased kaks aastat on elu olnud põrgu.»

Olga Andrejeva 2013. aasta kevadel Tartu jooksumaratoni lõpetamise järel Elva mändide all. Foto: Margus Ansu

Eesti paremaid pikamaajooksjaid Olga Andrejeva räägib valusa loo, kuidas pikkamisi süvenenud sõltuvus murdis tema isa. Aga nagu ootamatult selgus, oli see kogu perekonda muserdanud traagikale kõigest sissejuhatus.

Alles siis, kui isa pidi minema operatsioonile, sai tumedate peenikeste rastapatsidega Olga Andrejeva, nüüdseks viiekordne Eesti meister pikamaajooksus, viimaks aru, et midagi on halvasti. Asi ei olnud lõikuses, sest see oli plaaniline. Asi oli selles, mille avastasid arstid enne, kui nad üldse operatsiooni plaanima hakkasid.

Nad avastasid Olga isal südamerütmihäired.

Arstide esitatud nõudmine ei jätnud vastuvaidlemisruumi: lõikuseni jäänud kuude jooksul ei tohi Olga isa pitsigi alkoholi võtta, sest vastasel korral ei pea ta süda operatsioonil vastu.

Olga isa Slava, kes sündis kaks aastat pärast ilmasõja lõppu Peipsi järve lähistel, oli lihtne nõukogude aja inimene. Suurema osa elust töötas ta Tallinnas Volta tehases, mis valmistas peamiselt elektrimootoreid, aga ka triikraudu ja vahvliküpsetajaid. Slava ei olnud ainult hinnatud töömees, kes sai selle kinnituseks punase diplomi, vaid ka innukas spordimees, kes harrastas nii poksi kui kergejõustikku. Abikaasa kirjeldab teda kui hästi hoolitsevat inimest.

Aga abikaasa teadis ka ühte Volta töötajaid puudutavat tumedat tõsiasja. Tehase autahvlil rippus mitme keskealise, 40.–50. eluaastates tööveterani pilt mustas raamis. Suure osa noist olid teise ilma viinud alkohol ja sellest võimendatud haigused.

Ega Slavagi pudelisse sülitanud. Sõprade ja töökaaslastega, nagu töökollektiivides tavaks, sai alatasa pitsi tõstetud. «Ma olen mees – ja mehed ikka joovad,» seletas ta noil puhkudel. Ta ei joonud kunagi nii palju, et lähedased oleksid selles näinud tõsist probleemi.

Eesti aja taassaabumine oli Voltale raske. Suur Vene turg kadus ning tehase töötajad jäid ula peale. Selleks, et perele leiba lauale tuua, rabas Slava mitmel kohal, nii katlamajas kui vineeritehases, samuti ehitustel ja turvamehena. Pidev töörügamine, mäletab Olga oma lapsepõlvest, tekitas isal stressi. Õhtuti täheldasid nad emaga, et isa on hakanud üha rohkem õlut jooma.

Aga mehed on mehed – mehed armastavad ikka õlut juua.

Ja ega ma palju võta, oli isa end õigustanud. Ainult natukene.

Kuni aastate möödudes hakkasid ema ja tütar märkama, et pärast õlle joomist tekkisid isal mäluhäired ja kõne aeglustus. Kui ta ei joonud, oli kõik korras nagu varemgi: isa oli nagu isa tavaliselt. «Kui inimene on normaalne, ei saa sa aru, et tal on sõltuvus,» tõdeb Olga (33).

Alles operatsiooni plaaninud arstide nõudmine, et alkoholi ei tohi rohkem pruukida, pani ema ja tütre isa olukorra tõsidust taipama.