Kahe Afganistanis Nõukogude eriüksuses teeninud mehe meenutused

Alar Nigul Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Heiki ja Alar olid ühed paljudest noormeestest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim 1984. aasta sügisel sunniviisil armeesse võttis ja siis omakorda võõrast islamiriiki Afganistani okupeerima saatis.
 

Alari lugu

Kaitseliidu Tallinna maleva Lõuna üksikkompaniid juhtiv reservohvitser Alar Nigul teenis Afganistanis luurerühmas ja hiljem eriüksuses aastatel 1985 ja 1986. Praegu on kolme lapse isa Alar koolitaja.

Algus

1984. aasta sügisel võeti mind Tartu Ülikoolist armeesse ning saadeti Kaliningradi oblastisse Gvardeiski tankipolku, kus teenis ka teisi eestlasi, kellega koos hiljem Afganistanis sõdisime. Mingil hetkel aimasime, et on minek. Me ei olnud veel vannetki andnud, kui saime lasketiirus märki tulistada kolmkümmend padrunit ehk terve automaadipideme sisu. Tavaliselt anti sõduritele tiirus laskmiseks kolm padrunit ja seda alles pärast vande andmist. Paljude jaoks jäigi see ainsaks relvakogemuseks kogu teenistuse jooksul. 

Gvardeiskist läks kogu 12. tankipolk Iraani piiri äärde õppelaagrisse, sellest ajast mäletan pidevat külma- ja näljatunnet. Pärast kahekuulist väljaõpet saadeti meid Afganistani linnast Heratist 15 kilomeetrit lõunasse. Mina olin kuni 1985. aasta lõpuni pataljoni luurerühmas. Siis moodustati Farahrudis eriüksus ehk spetsnaz, kuhu võeti ainult need sõdurid, kes olid juba aasta teeninud. Selles üksuses teenisin 1985. aasta detsembrist kuni 1986. aasta novembrini. Väljaõppe ajast mäletan kohutavat külma- ja näljatunnet.

Sõjakillud

Esimene väljasõit luurerühmaga oli ühel õhtul kaks nädalat pärast kohalejõudmist. Soomustransportööridele laeti puukastid, milles olid omakorda tsinkkonteinerid padrunitega. Ma ei kujuta ette, kui kaua aega nõudnuks sealt lahingolukorras moona kättesaamine, veerand tundi vähemalt. Ja muidugi inimesed enam soomukitesse selle laskemoonakoguse kõrvale ei mahtunud. Muide, sõdurid istusid alati soomukitel sõites väljas, see oli kirjutamata reegel. Püssikuuliga pihta saades oli võimalus ellu jääda suurem, kui olla miini otsa sõitva soomuki sisemuses. Sees oleks meestest saanud pasteet.

Oli veebruari lõpp ja kohutavalt külm, aga mingeid sooje riideid meil ei olnud. Oli kerge vatijope, üks kinnas oli mul ära varastatud ja käsi paljas, peas oli suvine panama, mis kõrvu ei katnud. Sellise varustusega lamasime me öö otsa külmal maapinnal ja vahtisime ühte punkti. Meil polnud mingit kogemust ja hirm oli kohutavalt suur. Meile ei antud ka kunagi olulist infot selle kohta, kuhu me läheme ja milline on meie täpne ülesanne. Öeldi umbes nii, et «läheme sinna, kuna seal on märgatud mingisugust liikumist».

Esimese operatsiooni hommikul päikesetõusu ajal märkasin koos eestlasest paarilise Andrusega, et meile läheneb rühm inimesi. Komandör püüdis raadio teel tulutult teada saada, kellega on tegemist. Minul oli RPK kuulipilduja, Andrusel snaiperrelv. Salk tuli üha lähemale ja ma seadsin endale maastikul mõttelise piiri, et kui nad selle ületavad, siis ma avan ilma käskluseta tule. Viimasel hetkel märkas Andrus läbi snaiperrelva optilise sihiku, et läheneva salga mundritel olid punast värvi lõkmed. Selgus, et oligi meie luurerood, kelle seal paiknemisest polnud meil aimugi.

Ühel korral tulistati meie rühma vedanud helikopter alla. Ma püüdsin maa poole tiirleva kopteri kuulipilduja avast välja hüpata, aga õnneks ei mahtunud. Muidu oleks kopter mulle ilmselt umbes 15 meetri kõrguselt peale kukkunud, üks Eesti poiss sai niimoodi surma.

Ühe varitsuse ajal saatsid «vanakesed» (poolteist aastat Nõukogude armees teeninud sõdurid – toim) meid Andrusega viie kilomeetri kaugusele süüa tooma. Liikusime kahekesi mööda vaenlase alal loogelnud kitsast jõesängi, kahel pool olid 20-meetri kõrgused kaljuseinad. Äkki tuli meile jõesängi mööda kaljunurga tagant vastu «duhh» (niimoodi kutsusid Nõukogude sõdurid oma vastasi mudžaheede – toim). Enne, kui tulistada jõudsime, nägime, et tal olid käed kinni seotud ja relva ei olnud. Ja siis tuli neid aina juurde ja juurde, kokku umbes sada inimest, pooled neist olid meie afgaanidest «liitlased», pooled vangid. Vangid vahtisid meie nõukogude sõduri vorme tigedate nägudega, meie Andrusega tegime hästi lõbusad näod pähe, lehvitasime neile ja hüüdsime tervituseks «salamaleikum», endil näpp päästikul valmis kohe vajutama. Kui me neist mööda saime, siis olin hirmust üleni higine.

Karmim lahing oli kord Herati linnas, kus lasti puruks mitu meie tanki ning 12 sõdurit said ühe reidi ajal surma ja 38 haavata. Seal tuuseldati meid ikka kõvasti.

Suhted kohalikega

Ma õppisin koolis saksa keelt ja sellega ei olnud Afganistanis midagi peale hakata. Kui ma oleksin osanud inglise keelt, siis ma arvan, et oleksin kohalikega suhelnud. Mul oli tegelikult soov nendega suhelda – seal oli ägedaid vanamehi, kelle pilgust oli näha, et tal on mulle midagi öelda. Aga võib-olla on hea, et ma keelt ei osanud, sest ilmselt oleksin ma «ossobistile» (sõjaväeosades tegutsenud KGB ohvitserid - toim) vahele jäänud.

Afganistani enda armee oli naljanumber. Me pidime nendega koos sõdima, aga nad olid täiesti ebausaldusväärsed. Nad ei osanud mitte midagi ja kui kuskil pauk käis, siis jooksid nad laiali.

Pärast sõda

1986. aasta 1. novembril astusin Afganistanis Shindandis lennukile ja maandusin Taškendis. Tahtsin ka sealt kiiresti lennukiga koju saada ja mitte rongiga loksuda, aga pileteid oli saada alles kolme päeva pärast, ning ma olin nõus kolm päeva hotellis kükitama ainult seepärast, et saaks lennukiga koju.

Isegi mu kursuseõed räägivad, et esialgu olin ma kogu aeg pinges. 1986 oli hästi külm sügis. Ükskord ootasin koos emaga varahommikul bussi, et Tartusse sõita ja äkki hakkasid aiateibad külma käes paukuma. Ma viskasin ennast vaistlikult bussijaama lagunenud putka taha pikali maha, ema oli täiesti šokis. Külma käes paukuva aiateiba heli on selline terav plaks, täpselt nagu sinu suunas tehtud lask. Hirm oli ka selle ees, et kui peaks minema kellegagi mingil põhjusel kakluseks, siis võin teha mõne eluohtliku võtte. Afganistanis õppisime me ju ikkagi inimesi tapma.

Tartu Ülikoolis oli nädalas üks päev sõjalist õpetust. Kõik meie kursuse poisid olid Nõukogude armees teeninud ja kolm meest veel ka Afganistanis käinud. Eks me läksime nendesse sõjalise tundidesse algul ikka väga ülbetena. Aga meile tehti kiiresti selgeks, et võite ülbitseda küll, aga siis hinnet ka ei saa ja lendate ülikoolist.

Vägede lõplikust Afganistanist väljaviimisest 30 aastat tagasi ma erilist emotsiooni ei mäleta. Ei olnud rõõmu ega viha. Mitte midagi ei olnud.

2007. aastal käisin NATO vanemohvitseride rühmaga taas Afganistanis, sain olla Kandaharis ja Camp Bastionis (liitlasvägede suurim sõjaväebaas Lõuna-Afganistanis - toim). Teisel korral käisin Afganistanis tsiviilisikuna 2008. aastal. Üks firma tegi Kabuli lennujaama ehituseks pakkumise ja nõue oli kohale minna ning ma saatsin selle ettevõtte esindajat. Kui ma Kabulis eraisikuna tagasi lennukile läksin, siis ma pidin eri kontrollides 17 korda näitama oma dokumente. 2008 ei olnud seal muidugi nii ohtlik, kui praegu. 

Südames tahaksin ma ka Eesti tänaste veteranidega suhestuda, aga poliitiliselt ja Eesti vabariigi seisukohalt mitte mingil juhul. Me tõmbaksime niimoodi kogu tänasele veteranide liikumisele selle nõukogude sopa kaasa. Nõukogude Liidu õiglusjärglane Venemaa ei toeta Afganistanis sõdinuid mitte mingil moel, neil on täiesti ükskõik. Ja kui ma kuulen kedagi rääkimas «heast nõukogude ajast», siis on need inimesed ilmselt dementsed ega mäleta mitte midagi.

Heiki lugu

Türilt pärit ja seal siiani ettevõtjana tegutsev Heiki Lipand teenis Alariga samas väeosas 1984–1986 algusest peale, vaid totter haavatasaamine päris teenistuse lõpul viis mehed lahku. Heiki lonkab siiani pihtasaanud jalga.

Heiki Lipand Foto: FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA

Näljast

Enne Afganistani oli Tadžikistani õppelaagris selline toidupuudus, et isegi ohvitserid võtsid seljakotid ja läksid paari kilomeetri kaugusele leivatehasesse toitu hankima. Seal oli tõeline nälg, aga ükskord sain praeliha! Mu sõber oli saunamees ja üks köögis töötanud eesti poiss hankis kuidagi tüki liha, mida me siis metallahju serva peal praadisime. Äkki tuli ohvitser ruumi sisse ja tal hakkas sõna otseses mõttes ila suunurgast voolama.

See saunamees oli tegija, ta käis vahel praporšikuga (allohvitserist üleajateenija – toim) lähedal asuvas külast viina toomas. Ühel korral jõudsin ka mina taarudes – olin siis vaid paar kuud teeninud – oma telki ja aasta teeninud mehed küsisid, et mis juhtunud on, kord on täiesti majast ära! Aga midagi hullu ei juhtunud, mõne aja pärast uurisid aasta teeninud mehed, et kust sa viina said, sebi meile ka.

Sõjast

Afganistanis olin ma soomustransportööri juht, koos Alariga algul Herati lähedal luurerühmas ja hiljem Farahurdis asunud eriüksuses.

Ma olen sõitnud ka miini otsa, aga see oli kerge pauk. Sõitsime neljaks päevaks välja, viisime eriüksuse mägedesse ja sõitsime ise eemale, et kui on vaja, saame appi rutata. Miin plahvatas teise parempoolse ratta all. Raputas muidugi ja õla lõin ära, aga ei midagi tõsist. Soomukis olnud aku, mille kavatsesin rahaks teha, lendas aga puruks ja selle hape sõi mu mundri auklikuks.

Oli ka olukordi, kus lubad endale, et ei jää öösel postil magama, aga magad ikka. Oli juhuseid, kus öösel mindi tunnimehi vahetama ja neid ei leitud üles –  poisid olid leidnud endale mõnusa varjulise koha ja magasid.

Minu teenistuse ajast Afganistanis meenub kaks halba lugu. Ühel korral piirasime me sisse ühe kišlaki, kus väidetavalt oli relvarühmitus, aga sattusime omade tule alla. Meie olime ühel pool küla, teisel pool olid veoautodele paigutatud maa-maa raketitõrjekompleksid. Rahulikud elanikud tulid külast välja ja siis hakkasid raketikandjad tuld andma, aga otse meie pihta. Ma nägin kuidas raketid plahvatasid 50 meetri kaugusel meie masinatest eespool. See kõik toimus öösel ja ma magasin soomukis, kuid ärkasin selle mürgli peale muidugi üles. Järgmine kogupauk tuli juba lähemale ja komandör andis käsu liikuda masinatega 50 meetrit tagasi. Aga eespool kaevikutes olid luurerühma sõdurid ja kaks meest said pihta. Üks sai otsetabamuse. Matemaatikat tuleb õppida!

Teine kord pöördus eriüksus, milles teenis ka Alar, operatsioonilt tagasi ja nad sõitsid ühest külast läbi, kuid ühel jalaväe lahingumasinal sai kütus otsa ning kolonn peatus ning ühest soomukist hakati teise kütust ümber pumpama. Ning siis hakati selle seisva kolonni pihta tuld andma, meid saadeti neile appi. Need, kes tule alla jäid, püüdsid soomukitest tabamuse kartuses eemale joosta, kes kuhu. Ühe sellise hirmust väriseva ilma relvata viljapõllule maha viskunud võitleja korjasin ma üles ja viisin oma soomusmasinasse. Aga õnnetuseks istus minu sõidukis ka «osobist» (KGB ohvitser – toim), kes hakkas kohe uurima: kas sul kokkupuude kohalikega oli? Saad sa aru! Vend on sellises traumaatilises olekus ja «osobist» hakkab talle selliseid küsimusi esitama. Ma ei mäleta, palju selles rünnakus hukkunuid oli. Aga mille pärast see nii juhtus? Sellepärast, et keegi arvas: me oleme kõvad mehed.

Igasuguseid asju sai näha ja muidugi miini otsa sõitnud meeskonda oli valus vaadata. Mingil hetkel jõudis see reaalsus kohale. Ükskord seisime mäe otsas ja nautisime ilusat vaadet, kui üks meie omadest haaras õlast kinni. Sai kuulitabamuse. Kui ma ütlen, et sõitsin Afganistanis kokku maha 20 000 kilomeetrit, siis ma ilmselt natukene liialdan, aga 17 000 kilomeetrit kindlasti.

Pihta sain ma Afganistanis ja oma mehe lasust, mis kindlasti ei olnud sihilik. See juhtus 1986. aasta oktoobris, ma valmistusin juba koju minema. Olime autopargis ja üks mees mängis laetud automaadiga, see läks lahti ja kuul tabas mind. Kusjuures see mees oli ka juba kaks aastat teeninud ja lasta saime me niipalju kui viitsisime ning relvaga ümber käia ta kindlasti oskas. Aga nii läks, lahingus ma pihta ei saanud.

Koju pääsesingi alles 1987. aasta algul, kuna mind raviti Taškendi ja Riia sõjaväehaiglates.

Ärist

Kohalikega puutusin ikka kokku. Tahtsime ka natukene popimalt elada ja selleks, et raha saada, tuli kohalikele midagi maha müüa. Peamiselt varustust, näiteks õli ja bensiini. Ma küll ise ei ole näinud ja ei saa kinnitada, aga palju räägiti sellest, et kui sõdurid leidsid mingi vastase relvalao, siis pandi natukene kõrvale, et see hiljem kohalikele maha müüa.

Eraldi teema olid narkootikumid ja mida kõike selle saamise nimel ei vahetatud! Meie baasi kõrval oli jõgi ja õhtuti käisime seal pidevalt pesemas ja palavate ilmadega voodilinu vette kastmas. Need, kes narkootikume hankisid, käisid seda sealsamas silla all tegemas. Ühel päeval läks üks sõdur silla alla äri ajama ja astus miini otsa. Seal ta siis oli, jalg alt ära.

Raha tegemiseks oli oma skeem. Näiteks midagi kohalikele müües andsid nad vastu kohalikku raha afgaane, ohvitserid omakorda vahetasid palgaks saadud serte (Nõukogude Liidus kehtinud valuutat asendanud maksevahend, mida sai kasutada vaid eripoodides – toim) Afganistani raha vastu, kuna nad käisid kohalikes külades kauplemas.

Ka sõdurid said palka sertides ja väeosas oli pood, kus sertide eest sai osta näiteks Si-Si limonaadi. Alati kui ma Hollandisse satun ja seda seal müügil näen, siis tuleb meelde, et Afganistanis nägin ma esimest korda pealt avatavat metallist joogipurki.

Mul oli ühe praporšikuga kokkulepe ja ma andsin oma kogutud serdid varguse hirmus tema kätte hoiule, aga siis sain ma pihta ja mind viidi helikopteriga kiiresti minema. Tegemist oli õnneks väga ausa mehega. Ta kirjutas mulle peale sõjaväge ja teatas, et teenib nüüd Kaliningradis, ja «see, mis on sinu oma, on minu käes». Käisin Kaliningradis ja sain oma kogutud serdid kätte.

Ütlen ausalt, et Afganistanist tagasi tulles ma öösel üles ei ärganud ja erilist närvivapustust ei olnud. Üks sõber kord ütles küll, et pole nagu päris see. Täna ma ei mäleta, et viimase väekolonni lahkumine Afganistani pinnalt oleks minus tekitanud mingeid tundeid.