60 meetrit veepinnani ühe minutiga: Lohusalu lähistel juhtunud sukeldumisõnnetus tõi esile olulise probleemi

Sukelduja. Illustreeriv foto. Foto: Aftonbladet

Telesaade «Pealtnägija» kajastas seekord Lohusalu lähistel juhtunud dramaatilist sukeldumisõnnetust, mis vigastas rängalt Eesti profituukrit ning tõi päevavalgele süsteemse probleemi, mis seab ohtu ka teised sukeldujad ja allveeturistid.

Sukeldumisinstruktorit ja koopasukeldujat Rait Kütti tabas eelmise aasta lõpus rutiinse sukeldumistöö käigus õnnetus, mille tõttu 46-aastane kolme lapse isa jäi alakehast halvatuks. Õnneks hullemat välditi ja arstid loodavad, et Kütt taastub. Kuid nüüdseks on selge, et nii Eesti sukeldujate kui ka turistide jaoks on loterii, kas nad õnnetuse korral ka ravi saavad.

Umbes kuu enne jõule sukeldus Kütt üksinda Lohusalu sadamast kümmekond miili põhja pool 60-meetri sügavusel lebavale Nõukogude päritolu miinitraaleri vrakile. Töö oli seotud rajatavale Balticconnectori trassi lähistele jäävate vrakkide kaardistamisega ning see pidi olema hooaja viimane sukeldumine.

Kütt kavatses vee all veeta 35 minutit, mis tähendaks, et turvaliseks ülestulekuks oleks kulunud 75 minutit. Laeva filmides avastas Kütt järsku, et ülevalt oli langenud kalavõrk ning jäänud kaamera külge kinni. Hetk hiljem oli võrk enda külge haakinud nii kaamera kui ka Küti tagavaraballooni ja lesta kanna.

Nüüd algas ellujäämisvõitlus. Tuuker märkas, et tema säärele kinnitatud pussnuga on kadunud. Seejärel oli ta sunnitud lahti laskma ka takerdunud tagavaraballooni. Kui Kütt end lõpuks lahti harutas, oli ta vee all viibinud juba 33 minutit. Järele jäänud õhu planeerimine oli nagu mitme muutujaga matemaatikaülesanne.

Järsku läks olukord veel hullemaks, sest tuuker avastas, et hingamisaparaadis pole enam hingamiseks õhku. Kütt kasutas kinnist süsteemi, mis tähendab, et seljal on kaks ballooni. Neist ühes on hingamissegu ja teises hapnik. Ilmselt sai saatuslikuks see, et võrku takerdudes avanes üks oluline klapp. Õnneks avastas Kütt enda kõrvalt tagavaraballooni ning hingas sellest. Ent õnnetuseks lekkis ka tagavaraballoon.

Samal ajal veepinnal viibinud kaaslased ei teadnud vee all toimuvast võitlusest midagi. Kaalunud variante, otsustas Kütt teha meeleheitliku sammu ja ujuda otse üles. 60 meetrit, millele turvaliselt kuluks koos dekompressiooniga üle 70 minuti, läbis ta kõigest ühe minutiga.

Nii kiire tõus nii sügavast veest võib invaliidistada või isegi tappa. Tuukri kehas suure rõhu all kokku pakitud gaasimullid paisuvad ja võivad hakata kudesid lõhkuma st tekitada kessoontõve.

Kütt toimetati regionaalhaiglasse, kus õnneks oli valves anestesioloog Allan Ollema, kes on juhtumisi Eesti ainus allveearst ja mereväe teenistuses. Just tema hoole all on Eesti ainus barokamber, kus saab inimesi kessoontõve puhul ravida. Haige pannakse kapslisse ja ning selles olevat rõhku tasapisi vähendatakse, et mullid saaksid ohutult kehast väljuda.

Kui Kütt toodi barokambrisse, siis tal jalad veel liikusid, kuid järgmisel hommikul oli mees suuremalt jaolt liikumatu. Arstid panid talle diagnoosi – alakeha halvatus. Barokambri seanssidele järgnes taastusravi, kus Kütt pidi sisuliselt uuesti kõndima õppima.

Õigel ajal barokambrisse jõudmine ning visadus taastusravil andis õnneks tulemust ning praktiliselt kuu ajaga õppis Kütt uuesti jalgu liigutama, püsti tõusma ning kõndima. Praegu on tal käsil kõnni vilumuse kujundamine.

Kütt rõhutab, et ilma mereväe barokambrita ta elus ei oleks ning ta on äärmiselt tänulik, et merevägi nõustus tsiviilisikut sinna ravile lubama.

Allan Ollema möönab, et tuukrite ravimine on Eestis juriidiliselt hall ala. Ka sukeldumisinstruktor Sander Kiviselg märgib, et kessoontõve ravimine on äärmiselt problemaatiline.

Kütt märkis, et mereväelased riskisid oma pagunitega, sest kui temaga oleks barokambris midagi juhtunud, oleksid nemad vastutanud. Sama meelt on ka Ollema. «Iga kord, kui ma võtan kedagi siia ravile, siis see on minu arstidiplomi vastutusel,» märkis Ollema.

Lähimad alternatiivsed barokambrid asuvad Soomes Turus ja Lätis Liepajas, kuhu jõudmiseks kuluks haigel tunde. Allan Ollema on juba varem probleemist ametnikele korduvalt teada andnud. Keeruliseks muudab olukorra ka tõsiasi, et mereväe barokambrit tohib käitada vaid Ollema ning kõigest paar nädalat enne Kütiga juhtunud õnnetust oli arst Eestist ära puhkusel. Oleks õnnetus siis juhtunud, oleksid tagajärjed eriti kurvad olnud.

Sukeldumisõnnetuste tõttu satub tsiviliste barokambrisse tegelikult paar korda aastas. Samas on teema seda akuutsem, et Eesti tahab arendada allveeturismi.