Esimese katse elemente süstematiseerida tegi kuulus prantsuse keemik Antoine Lavoisier juba 230 aastat tagasi. 19. sajandi keskpaigas lisandus koos uute elementidega ka nende klassifitseerimise süsteeme, mis olid aluseks Dmitri Mendelejevi avastusele. Nimetagem Chancourtois’ silindrilist süsteemi või John Newlandsi tabelit, mis oli lähedasim lahendus Mendelejevi tabelile, kuid mille kaasaegsed välja naersid.
1869. aastal Mendelejevi esitatud lahendus paistis varasemate katsetega võrreldes silma kahe olulise täiustusega. Ta jättis ta tabelisse augud veel avastamata elementidele ja ennustas mitmeid neist õigesti, nimetades neid ekaelementideks. Näiteks eka-alumiinium (tänapäeval skandium), eka-räni (germaanium).