/nginx/o/2018/08/08/11164716t1hd587.jpg)
Sotsiaaldemokraatide juht Jevgeni Ossinovski võrdleb oma isiklikku, Eugenius Tremula nimega Facebooki kontot telefoninumbriga, mis ei ole kõigile avalik. «See ei ole varikonto, nagu minu mobiiltelefoninumber ei ole varinumber,» väidab ta.
Intervjuusari: «See ei ole libakonto, mille alt tehakse poliitikat» (23)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi olite kõige noorem riigikogulane, praegu olete kõige noorem parteijuhtide seas, 32aastane. Kui noore või vanana ta ise end Eesti poliitikas tunnete?
Viimast kuud olen 32aastane. Omal ajal olin ka kõige noorem minister, 28aastaselt sain haridus- ja teadusministriks. Bioloogilist vanust on vähe, aga kui vaadata poliitilist kogemust, siis olen olnud juba kolme valitsuse liige ja erakonna esimees peaaegu neli aastat, nii et poliitilist kogemust on ehk rohkem kui mõnel, kel bioloogist vanust enam.
Parteijuhtide seas olete ilmselt ainus, kes on õppinud filosoofiat: teil on koguni kaks magistrikraadi. Bakalaureusetöö kirjutasite Nietzschest, ühe magistritöö aga heideggeriaanlikust liberalismi kriitikast. Muide, milles see seisneb?
Varane Heidegger kirjeldab oma «Olemises ja ajas» («Sein und Zeit») inimolemust koosolemisena (Mitsein). Ehk see, mis me inimestena oleme, on suurel määral mõjutatud teistest inimestest, ühiskonnast tervikuna. Vulgaarliberalistlikus lähenemises saavutab iga inimene ise selle, milleks ta võimeline on – igaüks on oma õnne sepp jne. Heidegger näitab, et see, missugused valikud üksikisikule üldse avatud on, sõltub suurel määral sellest, missugune on ühiskond tema ümber. Kogu maailmapilt kujuneb teiste inimestega koos.
Ma saan aru, te lugesite Heideggeri ja Nietzschet saksa keeli?
Jah, tollal veel oskasin. Kui võõrkeeleoskus ei ole aktiivses kasutuses, siis ta kaob kiirelt. Omal ajal suutsin nii filosoofia klassikat kui ka «Der Spiegelit» saksa keeles lugeda, praegu hakkan juba Saksamaal kõrtsis õlut tellides kõhklema, kas said ikka sõnad õiged öeldud.
Poliitilise karjääri alguses oleks võinud juhtuda, et liitute hoopis IRLiga. Võtsite kontakti Ken-Marti Vaheriga. Mis teie vahel juhtus?
Tegelikult võtsin ma kontakti Mart Laariga, kellega mul oli huvitav vestlus sellest, mismoodi peaks lõimumispoliitikat paremini tegema, kuni seni on tehtud. Vaheriga kohtumise järel lõppes see kontakt ära. Selgus, et selle erakonna nägemus on minu omast märkimisväärselt erinev.
/nginx/o/2019/02/07/11771226t1h742d.jpg)
Eelmisel aastal ütlesite ühes raadiosaates, et teil on kopp on ees ja et vaevalt teid kümne aasta pärast poliitikas näeb. Siis hakati uurima, et kas tõesti lahkute poliitikast, teie kinnitasite, et jääte. Kuhu see kopp siis kadus?
See oli kontekstist välja rebitud. Eks see oli ka minu viga, poliitilise kogemusega inimene peab sellega arvestama. Ajakirjanik küsis, kas mul ei ole kopp ees kaks aastat järjest ühel ja samal teemal arutlemisest, ja ma ütlesin, et sellest on tõesti kopp ees.
Samas, emotsiooni pealt midagi öelda ja siis sõnad tagasi võtta ongi olnud teie stiil. Eelmise aasta lõpus rändekriisi aegu…
Urmas Reinsalu.
Täpselt. Tegite peaminister Jüri Ratasele ettepaneku kutsuda Reinsalu ametist tagasi. Ratas seda ei teinud, järeldati, et sotsid lahkuvad valitsusest. Teie hakkasite järjest oma sõnumeid lahjendama ja tagasi võtma, miks nii?
No need on erinevad olukorrad. Esimene oli kontekstist väljarebimine ja sellest järeldatu oli midagi muud, kui ma ütlesin. Aga Reinsaluga, jah… Arutasime valitsuskoalitsiooniga, kuidas välja tulla kujunenud olukorrast, kus Isamaa hakkas tegema kannapööret Eesti välispoliitilises kursis. Suutsime leida lahenduse ja Eesti senisel kursil hoida. Seda kindlasti ei olnud, et me tahtsime valitsusest ära minna või seda lammutada.
Vastuolu Reinsaluga oli siiski põhimõtteline.
Vastuolud Reinsaluga on meil tihti põhimõttelised.
Rändekriisi harjal kaotasite ühe ministri: Andres Anvelt lahkus siseministri kohalt ja avalikkus ei tea siiamaani, mis selle päris põhjus on. Teie teate?
Anvelt tuli minu juurde ja ütles, et ta kaks päeva käinud arstide vahet, et tal on tervisemure. See oli ka varem teada. Juba eelmisel suvel rääkis ta sellest, aga siis otsustasime, et ta võiks ikka Eestit edasi teenida. Siis ta tuli ja ütles, et ta enam neid sadat päeva – siis oli valimisteni sada päeva – vastu ei pea, ja otsustas lahkuda. See on see, mida mina tean.
Ajakirjandus on viidanud ka teistsugustele põhjustele, mis on teil nende kohta öelda?
Mingisugune spekulatsioon oli Eesti Ekspressis tõepoolest, mingite veidrate suhete kohta – ma ei oska selle kohta mitte midagi öelda.
Miks oli vaja lahkuda just rändekriisi ajal, kui teie positsioon oli niigi nõrk?
Otsus lahkuda poliitikast on alati isiklik, eriti kui see tehakse tervislikel põhjustel. Mul tol hetkel teda ümber veenda, kui ta ütleb, et tervis on halb…
No aga ei ole ju eriti halb?
See on see, mida Andres mulle ütles, ja mul pole põhjust tema sõnades kahelda. Ma ei näinud võimalust teda ümber veenda, kui ta ütles, et tervis ei pea vastu.
Rändekriis avas nii sotsiaaldemokraatide kui ka teie imagos uusi mõõtmeid, te pöördusite kirikute nõukogu poole: «Palun teid, head kirikud, kasutada oma erilist ühiskondlikku sõna, et rahulikul advendiajal võidutseks armastus vihkamise üle.» Kas kirikud aitasid?
Jaa, kirikute advendiaegne pöördumine oli täiesti seda sõnumit kandev.
Missugune on erakonna ja teie isiklik suhe kiriku, jumalaga?
Sotsiaaldemokraadid ja mina oleme usuvabaduse toetajad. Mina jumalasse ei usu, olen ateist, olen seda ka avalikult välja öelnud, aga ma pean religioonist lugu ja usun, et kirikul on ühiskonnas oluline roll.
Alles äsja tegi kirik oma valimiskompassi ja soovitas valida Keskerakonda. Kas kirik peaks olema arvamusliider?
Kirikul on loomulikult õigus kaasa rääkida ühiskondlikes asjades, aga seda sekulaarse riigi põhimõtete raames. Eestis vastavalt põhiseadusele riigikirikut ei ole. Riiki juhitakse usuvabalt, ilmalikult, aga usuvabadus ja sallivus eri usku inimeste suhtes väärtus, mida sotsiaaldemokraadid kaitsevad. Meie ridades on palju koguduste liikmeid.
/nginx/o/2019/02/07/11771229t1hf6bd.jpg)
Konservatiivsed poliitikud süüdistasid teid rändekriisi aegu rahvusriigi reetmises, hävitamises jne. Pärast seda olete hoidnud madalat profiili, ei ole konservatiivse maailmavaate esindajatega debatti astunud. Olete üldse olnud vähe pildil, miks?
Meil on põhimõttelised erimeelsused teatud poliitiliste jõududega selles, mis puudutab Eesti ehitamist rahvusriigina. Meie usume, et seda peaks tegema liberaalse demokraatia vormis – nii, et uksi ja aknaid välismaailma suhtes ei suleta. On aga poliitilisi jõude, kes arvavad, et just seda tuleks teha, ja et kõik probleemid lähevad meist mööda, kui me nende ees silmad ja kõrvad sulgeme. See põhimõtteline erimeelsus on olnud esil ju juba mitu aastat. Ja nüüd hakkab see vist juba ühiskonnas ka laiemalt kohale jõudma, et see oluline küsimus: kas me ehitame pärast valimisi vaba Eestit edasi või teeme olulisi kannapöördeid. Kui rünnatakse vabadusi ja inimesi, kes nende poliitikute arvates on kuidagi sobimatud või vähem väärtuslikud, siis sotsiaaldemokraadid seisavad alati selle eest, et kõiki koheldaks väärikalt ja võrdselt. Kui need teemad üleval ei ole, siis me ei otsi viise, kuidas neid esile tuua.
Ehk te olete õppinud kohalike omavalitsuste valimiste kogemusest, et EKREga vastandumine ei tasu ära?
Me ei ole kunagi EKREga vastandunud. Me ei ole mitte EKRE vastu, vaid vabaduste poolt. Me oleme nende väärtuste poolt, mis Eesti liberaalset demokraatlikku ühiskonda iseloomustavad, mille alusel me oleme Eesti riiki rajanud. Kui neid väärtusi rünnatakse – ja seda aeg-ajalt tehakse –, siis oleme valmis neid väärtusi kaitsma.
Miks on see nii läinud, et eesti keele ja kultuuri kaitsmine ja üldse neil teemadel kõnelemine on jäänud konservatiivsete erakondade pärusmaaks?
No tegelikult ei ole. Kõik erakonnad mõtlevad sellele, kuidas Eestit edasi viia rahvusriigina. Küsimus on selles, kuidas, ja siin muidugi poliititsed erimeelsused. Mõned tahavad teha sisemist puhastamist, mis minu hinnangul ei ole mõistlik, pehmelt öeldes – tegelikult näen ma siin tõsiseid ohte demokraatia ja vabaduste piiramise asjus. See, et paremäärmuslased on üritanud kaaperdada Eesti sümboleid, nt lippu, on sarnaselt toimunud ka teistes ühiskondades.
Kas eesti keel ja kultuur vajavad spetsiaalset kaitset?
Muidugi. Sellist kaitset, nagu Eesti riik pakub.
Tundub, et ka väärtused kui sellised on justkui muutunud eelkõige konservatiivsete erakondade pärusmaaks. Miks see nii on? Liberaalsed väärtused ei ole esil.
Ma ei tahaks sellega kuidagi nõustuda. Ühiskonnas on ju väärtuste paljusus, nagu on ka arvamuste paljusus.
Ühed väärtused prevaleerivad teiste ees, kas pole nii?
Ma arvan, et see on lihtsustatud mõtteviis. Eestis on ju sadu tuhandeid inimesi, kelle jaoks demokraatia ja vabaduse on ülim väärtus. Neid on ju Eestis valdav enamus, kes tahavad rahumeelselt Eesti riiki edasi ehitada, kes ei taha vägivalda ja sõimlemist, ähvardusi. See, kelle seisukohad poliitilises retoorikas rohkem esil on, on hoopis teine küsimus. Teravamaid ja jõhkramaid seisukohti kajastatakse meedias rohkem, aga see ei tähenda, et kõik tahaksid hakata kohtunikel päid maha lõikama. Ma ei ole ühtegi sellist näinud. Nii tekib väärastanud pilt. Poliitiline debatt on tõesti muutunud oluliselt agressiivsemaks. Kui sa ei ole minuga nõus, siis sa oled kohe riigi reetur – seda ei öelda mitte ainult poliitikute, vaid ka ajakirjanike ja ka lihtsalt inimeste kohta, kes toetavad mingit ilmavaadet. Avalik väitlus on viimaste aastate jooksul kindlasti radikaliseerunud ja me ei ole ühiskonnana sellega veel toime tulnud. Hakatakse harjuma, aga halvas mõttes – jõhkrusi ei panda enam tähele. Ma ei mäleta, kes neist ütles, et 27aastane lasteta naine on ühiskonnas kahjulik element (Martin Helme, 2016 – VK) – neli aastat tagasi tekkis selles suur poleemika, kui nüüd keegi midagi sellist ütleb, siis see ei ole enam midagi. Nüüd tuleb juba Toompea platsis välisminister võlla tõmmata, et tähelepanu saada.
Peame rääkima alkoholist. Alkoaktsiisiga tegite endal margi täis ja kinkisite Reformierakonnale valimisloosungi. See teema ei kuulunud ministrina üldse teie haldusalasse, miks teil oli vaja sinna nina toppida?
Loomulikult kuulus alkoholipoliitika minu vastutusalasse.
Aktsiisid on ju rahandusministeeriumi asi.
Kui ma ministriks ja sain ja ministeerium tegi ülevaate tervisemuredest, siis oli alkohol esimesel kohal. Südameveresoonkonna haiguste poolest oleme Euroopas esirinnas, siin on alkohol üks olulisemaid riskitegureid. Kompleksne alkoholipoliitika on asi, mida tuleb teha, ja seda me oleme ka teinud: oleme piiranud alkoholireklaami, andnud politseile suurema õiguse teha kontrolloste, et kaitsta alaealisi, jne. See pole lihtsalt piisavalt tähelepanu pälvinud. Teadlased rõhutavad alati, et alkoholipoliitika on pika vaatega, tulemusi ei võimalik mõõta aasta või kahe lõikes. Tulemusi näeme viie või kümne aasta pärast.
Mis aktsiisi puutub, siis – riik rehkendas mööda, mis puudutab piirikaubanduse mahtu. Ülikooli õppejõud Enn Kasak armastas tsiteerida lõuna-eesti vanasõna: «Oleks teadnud, et siia kukun, oleks heinu alla pannud.» Nii et kui tagantjärele küsida, kas oleks aktsiise pidanud tõstma laugemalt, siis – jah, loomulikult oleks pidanud, kui oleks ette näinud, et piirikaubandus selliseks kujuneb. Poliitikas tegutseme ju ka piiratud informatsiooni tingimustes. Küsimus on selles, kuidas hakkab suur osa inimesi teatud muudatustele reageerima. Sajaprotsendiliselt ei olegi võimalik seda ette näha. Rahandusministeeriumi tollased prognoosid osutusid valeks, seda on tunnistatud, tulevased aktsiisitõusud jäeti ära – nüüd ootame lätlased järele.
/nginx/o/2019/02/07/11771232t1hd8de.jpg)
Läksite valitsusest ära, et keskenduda erakonna juhtimisele. Reiting on niru 7% peale ühe ja 10 peal teise uuringu järgi. Miks ei ole parem?
Need valimised on eripärased mitmeski mõttes. Esiteks on tekkinud parlamenti pürgivaid kääbusparteisid. Vabaerakonna puhul on tõenäoline, et nad järgmisse parlamenti ei saa. Lisaks poliitilise ruumi moondumine seoses paremäärmusluse tõusuga. Arvamusküsitlustes on viimase aasta jooksul toimunud väga palju muutusi. Seesama rändelepe liigutas toetusi üles ja alla. 2015 jaanuaris oli enam-vähem selge, missugune tulevane parlament on. Täna, kuu aega enne valimisi, on tulemust prognoosida kaunis keeruline.
Olete juba viidanud, et Eesti 200 teie meelest parlamenti ei saa, samas on üsna ilmne, et just teilt on nad hääli ära võtnud, miks te seda eitate?
Ma ei ole seda eitanud, see on selge, et osa meie toetajaid kaalub Eesti 200 poolt hääletamist. Ja mina ei ole öelnud, et nad parlamenti ei saa, ma olen pigem väljendanud kahetsust, et mul on seda keeruline ette näha. Aga ma soovin neile kindlasti jõudu: tegemist on tervemõistuslike inimestega, kellega on võimalik koostööd teha.
Margus Tsahkna naeris teie üle: tema käinud just suitsunurgas, teid polevat seal olnud – ilmselt võitlete valimiskünnisega.
No Margus oli jah natuke stressis, ma ei teagi, miks ta nii pahandas selle pärast. Tegelikult oli minu kommentaar pigem kaastundlik kui parastav. Meie tugevus on see, et oleme suutnud poliitikasse tuua kõige rohkem uusi säravaid tegijaid. Lõpuks valivad inimesed ju inimest.
Muide, suitsetamisega seoses – te maha jätnud ei ole?
See on igavene protsess.
Mis puutub uutesse nimedesse, siis Marina Kaljurand on muidugi raskekaallane, Andrus Vaarik toob hääli…
Katri Raik, Riina Sikkut, Rene Tammist, Indrek Tarand! Tooge mulle mõnest teisest erakonnast ette nii tugevaid poliitikuid.
Tõepoolest, paljud neist on juba valitsuses.
Ja eriti hea meel on mul selle üle, et me oleme toonud poliitikasse säravaid naisi. Mõned inimesed on küll erakonnast ära läinud, Andres Anvelt ja Urve Palo jt, aga värskendus ja noorenemine on selgelt toimunud, ja see on väga hea.
Eelmise aasta üldkogul seadsite eesmärgi teha aegade parim tulemus ehk 20 kohta riigikogus. Missuguseks olete selle sihi praegu korrigeerinud?
Üks number oli vaja fikseerida tegevuskavasse, ja see oli enne üldkogu. Vahemik, millega me oleme opereerinud, on 15-20 kohta, sõltuvalt sellest, kui palju teisi erakondi sisse saab. Lõpptulemus sõltub sellest, kui hästi me oma tööd teeme. Jäänud 30 päeva jooksul teeme kõik, et valija usaldust võita. Tulemus sõltub ka sellest, mitu erakonda järgmises parlamendis on.
Värske uuring näitab, et valimiste kahe favoriidi, Keskerakonna ja Reformierakonna valijad soovivad kahest suurerakonnast koosnevat koalitsiooni. Mõnda aega peeti seda ka kõige tõenäolisemaks, hetkel ehk mitte – aga missugune on sotside plaan juhuks, kui nii peaks minema?
See on põnev matemaatiline arvutus, missugused võimalused on avatud ja kellega on parem või halvem teha. Sotsiaaldemokraatide siht on teha nii hea tulemus, kui on võimalik ja osaleda järgmise valitsuskoalitsiooni töös.
Kui te ei saa valitsusse, mis siis?
Valitsuse panevad kokku need erakonnad, kellel on enamus parlamendis. Töötame selle nimel, et meie oleksime osa koalitsioonist.
EKRE on ainus erakond, kellega te koostööd ei teeks, teistega teeksite.
Jah, me ei näe mingit võimalust, et sotsiaaldemokraadid aitaksid EKRE võimule. See oleks Eestile halb ja ohtlik.
Aga Isamaa ja Reinsaluga olete valmis edaspidigi jagelema?
No raske on olnud, aga võimalik. Me oleme olnud valitsuses Reformierakonnaga, Reformi ja IRLiga, Keskerakonnaga ja IRLiga. Ma vaatlen poliitikat läbi avanemisakende: teatud valitsuses on võimalik teha mingeid asju, teisi asju teha ei saa. Järgmises valitsuses ei saa võib-olla jälle noid asju teha, aga avanevad mingid muud võimalused, mida enne ei olnud. Oleme tõestanud, et suudame eri valitsustes oma eesmärkide eest seista.
Kui SDE saab valitsusse, siis lähete teie ka ikkagi valitsusse, või kuidas?
Loomulikult, sellega peab erakonna juht ikka arvestama, et poliitikat tehakse põhiliselt valitsuses.
Missugust ministrikohta eelistate?
Sel teemal enne valimisi spekuleerida ei ole mõtet. Maaeluministri kohta kindlasti mitte.
Hiljaaegu jäi EKRE vahele trollimisega ehk võltsidentiteetide kasutamisega sotsiaalmeedias. Mille poolest erineb Teie Eugenius Tremula varikonto kasutamine trollimisest?
See on keeruline teema: mida tähendab trollimine. EKREl on sadu inimesi, kellel on variidentiteedid, millega tullakse teiste seintele kirjutama inetusi ja tapmisähvardusi või siis propageeritakse jõuliselt mingit ilmavaadet ja alavääristatakse vastaseid. Minu personaalne Facebooki konto ei ole avalikkusele avatud. Selle alt ei tee ma poliitikat. Poliitikat teen ma oma avaliku profiili alt, mille nimi on Jevgeni Ossinovski.
Mida saab ainult laikida. Keegi ei saa sõbraks tulla.
Minu sõbraks ei saa kahjuks tulla, kes mind ei tunne. Kasutan seda (Eugenius Tremula kontot – VK) selleks, et pidada sidet sõprade ja lähedastega. Nagu minu mobiiltelefoni number ei ole kõigile avalikult kättesaadav, ei ole seda ka minu Facebooki konto – mis ei tähenda seda, et see on varikonto. Nagu minu mobiiltelefoninumber ei ole varinumber.
Miks ikkagi pole teil see isiklik konto õige nimega?
Selleks, et inimesed saaksid aru, et minu kui poliitikuga suheldakse Jevgeni Ossinovski lehel. Selleks, et mitte saada viit tuhandet sõbrakutset ja isiklikke sõnumeid, millele ma niikuinii ei suuda vastata. See (Eugenius Tremula – VK) on konto, mille kaudu ma suhtlen oma sõprade ja lähedastega, peamiselt tegelikult välismaa sõpradega. See ei ole minu avalik suhtluskanal.
Kelleks tuleb ikkagi seda Eugenius Tremulat pidada? Miks see konto ei võiks teie nimega olla?
Miks ei võiks minu mobiiltelefoni number avalik olla?
See on teine küsimus.
Miks ta teine on, täpselt sama küsimus on. Miks ei võiks minu mobiiltelefoni number avalik olla. Muidugi võiks!
Kuulge, see on ju demagoogia. See on ju teine asi.
Ei ole teine asi. See on suhtluskanal. Ma ei pea kõiki oma suhtluskanaleid avalikkusele avama. Selle kanali kaudu suhtlen ma oma lähedastega.
Ja sellesse ringi ei kuulu poliitikud, ajakirjanikud?
Ajakirjanikud ei kuulu, jah.
Mõni siiski on seal.
No mõni võib-olla on. Aga ma ei käi Jevgeni Ossinovski lehel Eugenius Tremulana ise ennast kiitmas või laitmas oma vastaseid. Ma ei paku selle nime alt ajakirjandusse arvamusartikleid. See ei ole libakonto, mille alt tehakse poliitikat.
Poliitilistel teemadel üldse sõna ei võeta?
Ei suhelda avalikkusega poliitilistel teemadel.
/nginx/o/2019/02/07/11771230t1hdb81.jpg)
Pöörame alguse juurde tagasi. 2008 enne poliitikasse tulekut kirjutasite Nietzschele tugineva arvamusloo, milles väitsite: «Tuleb lõpetada ajaloo türannia Eesti rahva ja poliitika üle.» Ütlesite, et me ei peaks end määratlema mineviku valusate kogemuste kaudu. Jutt käis Tartu rahust. Kuivõrd on need seisukohad tänaseks muutunud, või on samaks jäänud?
Kindlasti on edasi arenenud. Tollal olin ma noor magistrant ja elasin Inglismaal. Aga Tartu rahu ja Venemaa piirileppe kontekstis ei ole mu seisukohad muutunud. Eesti huvides on piirilepingu ratifitseerimine, me tahame kahepoolselt tunnustatud ja selgelt fikseeritud riigipiiri. See on Eesti julgeoleku huvides.
Tartu rahu kehtib ja on loomulikult Eesti iseseisvuse alusdokument. Küsimus on selles, kas me kasutame ajalugu selleks, et koos paremini edasi minna, või otsime üksteisega tüllimineku kohti. Ajalugu on keeruline ja valus, aga me peaksime õppima edasi minema, mitte valu uuesti läbi elama ja otsima sisevaenlasi.
2014. aastal juhtus, et maailma esimene minister astus tagasi Facebooki postituse pärast. See oli tollane rahandusminister Jürgen Ligi, kes nimetas teid sisserändaja pojaks roosast erakonnast. Kuidas te praegu Ligiga läbi saate?
Täitsa normaalselt, ja saime ka siis. Aga probleem ei olnud mitte selles, millele teie viitate. See, et ma olen sisserändaja poeg, on fakt. Minu isa tuli Eestisse 1988. aastal. Probleem oli selles, et ta ütles, et sisserändaja poeg peaks suu kinni hoidma. Küsimus ei olnud mitte selles, et mina oleksin solvunud, vaid selles, et sellega näidati koht kätte suurusjärgus 300 000 inimesele. Neile öeldi, et võite integreeruda, keele ära õppida, kodanikuks saada, aga sõnaõigust on teil ikkagi vähem. See väljaütlemine oli valitsuse liikmele sobimatu.
See on natuke sarnane Eesti 200 plakatikampaaniaga. Nemad tahtsid tähelepanu, tegid poliittehnoloogilise triki, aga sellega said paljud venekeelsed inimesed haiget. Nad tundsid, et neil näidatakse koht kätte, isegi kui seda ei mõeldud.
Mis tuleb pärast poliitikat? Filosoofia juurde tagasi?
Mul oli plaan, et 28aastaselt kaitsen doktorikraadi, aga ma sain 28aastaselt hoopis haridusministriks. Olen alati lähtunud põhimõttest, et kümneaastast eluplaani ei ole mõtet teha. Tuleb kasutada võimalusi, mis elus avanevad, teha seda tööd, mida teed, nii hästi kui oskad.
Poliitikasse tulles arvasin, et jään üheks koosseisuks: teen need asjad ära, mida tahan ära teha, ja siis aitab küll. 2105 ei olnud ma jõudnud neid veel ellu viia. Ma ei tea, kui kaua ma tunnen, et minust on poliitikas kasu. Kindlasti ei kujuta ma ette, et oleksin pensioni välja parlamendis ja valitsuses. Aga ma ei tea, millel tuleb järgmine valikute koht. Kui kohe praegu peaks otsustama, siis läheksin doktorantuuri. Mu teine kirg peale poliitika on kindlasti õpetamine. Ma olen oma olemuselt maailmamuutja.
Vaata teisi selle sarja intervjuusid: