Rahumäe teel asuva endise arestimaja ruumid seisavad tühjalt, kuid kambrite seinad on tulvil folkloori. Arestimaja ja kinnipidamiskeskuse juht Vambo Oolberg näitas Postimehele, milline elu suletud uste taga peitus.
Joonistused ja kirjad jutustavad nii mõndagi sellest, kuidas vahistatud oma päevi sisustasid. Ruumid jäid elaniketa möödunud aasta lõpus, kui arestialused ja vahistatud koliti ümber novembris Tallinna vangla territooriumil avatud uude arestimajja.
«Üks loll otsus keerab elu täitsa p***e. Mõtle, enne kui otsustad» on keegi seinale kirjutanud. «Ma istun siin ja mõtlen, see ju surnuks löödud aeg,» seisab teise kongi seinal. Kahe või nelja voodikohaga ruumidest leiab peale rohkem või vähem filosoofiliste mõttelendude ka ajakirjadest välja lõigatud naiste pilte, aknatrellide vahele pikitud kommipabereid ja hulgaliselt joonistusi.
Kinnipeetavad, kel on palju vaba aega passimiseks, on kahtlemata nupukad. Nii on paljudes kambrites lauale graveeritud malelaud. Hasartmängud on küll arestimajas keelatud, kuid male on üks väheseid mänge, mis lubatud on. See nõudis vaid veidi aega ja viitsimist lauale maleruudud sisse kraapida ning malenupud leiutada. Enamasti sobis selleks ideaalselt leib, millest kinnipeetavad tavatsesid malenuppe välja voolida.
Teine levinud nähtus ruumides on kambriukse ava ümber joonistatud sarved ja saba, vahel ka kuradi kuju terves ulatuses. Ikka selleks, et kambriuksest sisse vaatav valvur näeks kambris olijatele välja kui saatan.
Rahumäe arestimajast on läbi käinud nii liiklusrikkujad kui ka prominentsemad tegelased nagu Tallinna Sadama altkäemaksuskandaali sattunud Allan Kiil ja Ain Kaljurand. Kes mida seinale on jäädvustanud, ei ole praegu aga enam võimalik tuvastada, kuna asukate kongid vahetusid tihti.