Arstid soovitavad: rääkige oma lähedastega, mida teha, kui peaksite sattuma lootusetus seisundis intensiivravisse

Intensiivravi osakond. Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Ehkki eutanaasia ei ole Eestis seaduslik, langetatakse meie haiglates iga päev elu ja surma otsuseid. Mõned nimetavad seda ravi lõpetamiseks, teised väärikaks minna laskmiseks ja kolmandad koguni passiivseks eutanaasiaks.

See on pikaaegne tabuteema, kus põrkuvad meditsiin, seadus ja inimlikkus. Sel teemal rääkisid «Pealtnägijale» avameelselt neli arsti. Kõik nad on päästnud sadu elusid, aga näinud ka palju surma.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) intensiivraviosakonnas on ravil väga raskes seisus patsiente, keda veel 10-20 aastat tagasi poleks suudetud aidata. Sellega aga kaasneb dilemma, mis üha süveneb. «Kas see on eetiline? Kas see, mida me teeme, on see, mida see inimene tahab, tema lähedased tahavad?» tõstatas PERH-i reanimobiiliosakonna juhataja Andrus Remmelgas küsimuse.

«Me võime neid lõputult ravida, aga me ühel hetkel võiksime lihtsalt käed üles tõsta ja öelda, et me peame sellest inimesest lahti laskma,» arvas Remmelgas.

PERH-i palliatiivravi keskuse juhataja Pille Sillaste märkis, et surm on sama loomulik elu osa kui sündimine, aga kahjuks räägitakse suremisest liiga vähe. Sillaste tõstatas küsimuse, kas me ikka päriselt teame, mida kontaktivõimetu intensiivravipatsient tegelikult tunneb. Sillaste arvates on selliste patsientide elus hoidmine sulaselge piinamine.

Aparaat suudab inimese eest hingata, verd ringi ajada, seda puhastada ja isegi toita. Ainus, mida masin asendada ei suuda, on aju. Sellega seoses tulebki intensiivraviarstide sõnul alatihti langetada raskeid otsuseid, kuivõrd ravi jätkata. PERH-i anestesioloog-ülemarsti Valdo Toome märkis, et kui tekitatakse palju selliseid patsiente, kes enam kunagi ise hakkama ei saa, siis on see ühiskonnale, samuti patsientidele ja omastele väga koormav.

PERH-i intensiivravikeskuse juhataja Kristo Erikson tõi keerulise näitena välja noormehe, kes enesetapukatse käigus tulistas endale pähe, kaotas selle tagajärjel peaaju otsmikusagara ja sattus intensiivravisse. Ehkki ravi kurb lõpp-prognoos oli ette teada, oli sugulaste surve ravi jätkamiseks suur.

Valdo Toome märkis, et arstid peavad alati meeles pidama, et kui lootusetult haige võetakse intensiivravisse, aga siis tulevad patsiendid, kelle ravi on tõenäoliselt perspektiivne, siis on arstid raske valiku ees, millist haiget ravida.

Kuigi raha pole põhikriteerium, on fakt, et intensiivravi koht maksab üle 1000 ja koos uuringutega isegi üle 2000 euro päevas. Teine koht, kus ravi lõpetamise küsimusega tihti heideldakse, on näiteks lõppstaadiumis vähihaiged. Mitu korda peaks patsienti elustama, kui ta süda seiskub?

Kõik spetsialistid, kes «Pealtnägijaga» rääkisid, tõstsid esile mõiste «elukvaliteet». Valdo Toome selgitas, et intensiivravi mõte on aidata patsient sellisele tasemele, et ta saaks hiljem ise enda vajalike toimingutega, näiteks söömine, riietumine, tualetis käimisega hakkama. «Kui seda perspektiivi ei ole, siis paraku…» jättis Toome mõtte lõpetamata.

Ränka otsust ei langeta üks arst, vaid konsiilium, kuhu kutsutakse vastavalt juhtumile asjatundjaid ka teistest asutustest. Pille Sillaste sõnul kardavad arstid sageli patsiendi lähedaste survet ja kaebusi ning otsustavad lootusetule olukorrale vaatamata ravi jätkata.

Kristo Erikson märkis, et intensiivraviarstide läbipõlemise peamiseks põhjuseks on tunne, et lootusetut patsienti ravitakse liiga pikalt.

«Lähedased ei adu seda probleemi, et see (ravi jätkamine) ei ole haige jaoks enam mitte mingil juhul inimlik ega inimväärne ja et see ei anna midagi,» rääkis Sillaste.

Valdo Toome nõustub, et ravi lõpetamise otsust võib nimetada passiivseks eutanaasiaks. Seevastu Pille Sillaste on teist meelt: «Seda nimetatakse inimlikkuseks.»

Loos intervjueeritud arstide põhisõnum ongi, et inimesed mõtleksid ja räägiksid varem läbi oma lähedastega, mida sellises olukorras teha. «Kui me oleme teatud eas, siis ikkagi mingisugusel hetkel need teemad tõstatuvad ja võib-olla võiks teinekord need teemad lõplikult ära rääkida,» soovitas Andrus Remmelgas.