Eestlanna Milana Kaštanova elu muutus täielikult, kui talle kukkus Peterburis maja katuselt pähe jääpurikas, mille tõttu Milana jäi koomasse ja ükski arst perele lootust ei andnud.
Jääpurikaohver Milana: tahan olla nagu teised inimesed (3)
Milana Kaštanova õppis üheksa aastat tagasi Peterburis psühholoogiat. Ta elu muutus sellel hetkel, kui talle kukkus pähe jääpurikas, sest katust koristanud töölised unustasid tänavale panna hoiatavad sildid.
Kuid ega kommunaalamet ei tahtnud tõde välja öelda ning otsustasid valetada, et hoiatavad tarad ja sildid olid välja pandud ning hiljem rõhutasid, et Milana ei saanud hoiatavate siltide kirjast aru. Nende valed tulid ilmsiks. Esiteks, videosalvestis näitas, et hoiatustarasid ega linte polnud ja teiseks, Milana emakeel on vene keel.
Eelmise aasta Postimehe artiklis rääkis Milana isa, et tütar on palju uut õppinud- suudab ise süüa, suudab laulda, arvutit kasutada. Suur probleem on, et Milanal on raske füsioterapeudi juures harjutusi teha, kuna tal on väga tugev peavalu, mida ei võta ära ükski rohi.
«Pealtnägija» saates rääkis Milana Kaštanova saatejuhile, et ta ei mäleta õnnetusest midagi.
Taksojuhist isa Vadim ja õmblejast ema Jelena hankisid viisad kohe pärast seda, kui kuulsid õnnetusest ning kihutasid kiirelt Peterburgi. «Igal päeval öeldi, et ta ei ela järgmise päevani,» ütles ema. «Operatsioone, mida oleksid kirurgid pidanud kohe tegema, tehti alles kümnendal päeval.»
Milana elukaaslane Irinei avas internetis blogi, kus ta andis teada Milana halveneva seisundi kohta. «Tänu temale sai meie tragöödiast teada suur hulk inimesi ja see äratas meedia tähelepanu, mis andis palju juurde,» ütles Milana isa.
Kui Milana tervis stabiliseerus toodi ta Eestisse, kuid ta oli endiselt teadvuseta.
2010. aasta juulis teatasid Eesti arstid, et tüdruku seisund on väga raske ning teda ei ole võimalik üle viia Saksamaale. Kaštanov pantis korteri, sõbrad ja töökaaslased aitasid ning pere sai kokku ühe kuu raviraha.
«Väga palju inimesi reageeris meie hädale, tohutu hulk. Me oleme tänulikud kõigile, kes aitasid koguda sõiduks vajalikku summat. Esialgu kasvõi üheks kuuks,» ütles tüdruku isa saates «Pealtnägija.»
Kui Kaštanovid olid juba kuu olnud Saksamaal ning raha raviks sai otsa, siis tuli appi Meelis Kubits, kes nägi uudisteportaalis pealkirja ning otsustas aidata. «Ma sattusin lugema ühte Delfi uudist endale väga hellal ajal,» lisas Kubits. Talle tundus artikli sissejuhatuse põhjal, et kui leida 150 000 eurot ja maksta Saksamaal arved ära, siis see lahendab ära kõik mured.
«Olukord oli hullemast hullem,» ütles isa, sest nad pidid juba tagasi sõitma ja Milana polnud veel teadvusele tulnud. «Sellel hetkel pani Meelis oma õla alla ja me saime mõneks ajaks veel jääda.»
Ema Jelena sõnul ei tehta Saksamaal midagi erilist, ent suhtumine on teine, «suhtutakse sellistesse inimestesse nagu inimestesse.» Kui nad Saksamaale jõudsid, siis Milana kaalus 35 kilogrammi ja arstid küsisid, miks teda ei toidetud. Alles enne jõule tuli Milana teadvusele ja ütles esimese sõna pärast pikki kuid: «Yes.»
2013. aastast elab Milana vanemate juures Pelgulinnas üheksa korruselise kortermaja viimasel korrusel, vahendab «Pealtnägija.»
Eelmisel aastal üllatas Milana kontserdiga enda kodus, kus ta koos kõneterapeudi Elina Herodesega laulis, mis on osa hingamis- ja kõneharjutustes.
Isa Vadim rääkis «Pealtnägijas,» et nad on vähehaaval ära harjunud sellise eluga ning leiavad hetki, et naeratada ja olla õnnelikud. «Me elame peaaegu samasugust elu nagu teised ainult, et ta on teine.»
«Ma tahan olla nagu teised inimesed- iseseisev, saada tööd ning haridust,» ütles Milana «Pealtnägijale»