/nginx/o/2017/06/07/6758333t1h91b6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2010/06/25/392631t1h2da4.jpg)
Parandamatult haigel inimesel peaks olema õigus otsustada, kas ta lahkub siit ilmast valudest vaevatuna või eutanaasia teel, leiab PERH-i palliatiivravi keskuse õde-nõustaja Karin Härm.
Meditsiiniõde eutanaasiast: teatud juhtudel on see soov põhjendatud (9)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatavasti on eutanaasia ja vabasurma teema tõusnud päevakorda pärast seda, kui «Pealtnägija» tegi loo ravimatult haigest nelja lapse emast, kes esimese eestlasena sai loa võtta endalt elu.
Karin Härm avaldas «Ringvaates» arvamust, et ka meie ühiskond ei pääse sellest diskussioonist ning teatud juhtudel on eutanaasia soov inimestel põhjendatud.
Härmi sõnul on patsiendid talle rääkinud, et nad ei karda mitte suremist, vaid seda, kui hulluks olukord võib veel nende jaoks minna.
«Ma arvan, et teema on aktuaalne. Teemaga tuleb tegeleda, aga teemaga tegelemiseks tuleb natuke aega võtta,» sõnas Härm.
Saatekülaline avaldas arvamust, et kui rasket haigust põdev inimene on eutanaasia-otsuse teinud terve mõistuse juures, siis saab selles otsuses kindel olla.
«Tal peaks jääma õigus otsustada ka selle üle, mil moel ta siit lahkub ja kui palju ta neid kannatusi taluda suudab, millal tema mõõt täis saab.»
Härm peab samas oluliseks, et ka palliatiivravi ehk vaevusi leevendava ravi süsteem oleks abivajajatele kättesaadav. Aga selleks tuleks Eestis luua hospiitsid, mis otseselt tegelevad ravimatult haigete hooldamisega nii meditsiinilises, hingelises kui ka sotsiaalses mõttes.