Katri Raik: see, et kodakondsusküsimus mind päriselt ei huvita, pole tõsi

Katri Raik. Foto: Lilli Tölp /

Kuna siseministeeriumi eesmärgiks on tasakaalustatud kodakondsuspoliitika, puudutab see teema mind ka siseministrina, kirjutab siseminister (SDE) vastuseks Teet Korstna arvamusloole «Katri Raigi ja Yana Toomi valimislubadused on vastutustundetud». 

Hea Teet, nagu tead, siis see, et kodakondsusküsimus mind päriselt ei huvita, pole tõsi. 

Kuna siseministeeriumi eesmärgiks on tasakaalustatud kodakondsuspoliitika, puudutab see teema mind ka siseministrina. Põhiseadusest ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest lähtuv kodakondsuspoliitika tagab rahvusriigi säilimise ning avaliku korra ja riigi julgeoleku. Viimase puhul on oluline just lojaalsusfaktor – kodakondsus eesmärgistab ühtlasi ka teadliku tegutsemise oma riigi heaks.  

Seetõttu pakkusin välja küsimuse aruteluks, et lahendada kodakondsusküsimus viisil, mis tagaks halli passi teema arutelu lõpetamise.

Tsiteerin Toomas Hendrik Ilvest tema ametisseastumisel 13 aastat tagasi:

«/…/ Täna, 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist, söandan ma sõnastada ülesande ja kohustuse: viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki.

Loomulikult ei saa me teha viitekümmet okupatsiooniaastat olematuks. Kuid üks inimpõlv – kakskümmend aastat – on aeg, mille põhjal saame otsustada: kas tulime toime või mitte? Kas me oleme teinud Eesti suuremaks, paremaks, turvalisemaks ja kodusemaks?

/.../ Kui ma räägin siin kodanikest ja kodanike riigist, siis ma räägin tsiviilühiskonnast, aga mitte kodakondsusseadusest. Kui me soovime, et kõik inimesed Eestis viie aasta pärast tunneksid uhkust, et nad elavad just Eestis ja mitte mujal, siis peame mõtlema kõigile oma kaaskondlastele, nende rahvusest, päritolust ja usutunnistusest hoolimata.

Selle kõrval lasub meil kohustus seista nende eest, kes okupatsiooni ajal kannatasid, aga on ka kohustus leppida nendega, kes okupatsiooni ajal tegid neile haiget. Me ei saa edasi minna vastastikuse siunamise ja süüdistamisega. See ei tähenda, et tuleks, nagu meile sageli idast soovitatakse, minevik unustada.

Kui aga tahame iseseisvas Eestis sündinud põlvkonnale pärandada vaimselt terve riigi, siis ei tohi minevikku enam kasutada malakana. Minevik ise ei saa kedagi karistada ja kahtlustada siis, kui minevik paistab läbi, on teada ja avalik.

On saabunud aeg pöörata uus lehekülg ja mõelda tulevikule. /.../ Eesti uus lehekülg eeldab, et me muutume paremaks. Et me ei süüdista, ei hirmuta ega ähvarda, ei maksa kätte ega solva. Me peame hakkama käituma nii, nagu tahaksime, et meiega käituksid teised. Teised inimesed ja teised riigid.

Alternatiiv on karm. See on olelusvõitluslik riik, kus on võitjad ja kaotajad. Riikide vahel võidaks suur väikest ja toores jõud määraks kõik. Meie tahame, et Eestit, väike nagu ta on, koheldaks võrdselt. Et meie suhtes kehtiksid kõikjal needsamad reeglid, millest me ise teistega suheldes lähtume. Aga see tähendab, et me peame ka riigi sees nii käituma.»