Lauri Leesi: Hendrik Agur peaks tagasi astuma

Lauri Leesi Foto: Martin Ilustrumm

Koolirahvas ei saa aru, milleks oli vaja Hendrik Agurile haridusministeeriumis uus ametikoht tekitada ning talle mammutpalk määrata, kirjutab endine koolijuht Lauri Leesi sotsiaalmeedias.

Avaldame alljärgnevalt Lauri Leesi seisukoha täismahus:

«Kõik viitab sellele, et Hendrik Agur tüdineb kiiresti kõigest, mida ette võtab. Kord ta nagu astub erakonda Eesti 200, kord ta ei astu. Mõnikord ta nagu oleks isamaalane, teinekord sahmib keskerakonnaga. Kohtasin meest mõne aasta eest Estonia kontserdisaalis Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdil, kus ta ütles mulle vaheajal enam-vähem nii: «Kahju, et teised koolijuhid nii häid kontserte ei külasta!» Vastasin kolleegile, et küllap külastavad, ainult et kontserte on palju ja kõikjale ei jõua. Nüüd, mil mul on aega külastada pea et igat head kontserti, pole ma härra Agurit juba ammu kontserdisaalis kohanud. 

Hendrik Agur ütles 26. oktoobril Postimehele antud intervjuus, et on osanud linnalt direktoripalgaks «koos lisatasudega natuke üle 3800 euro» välja kaubelda. Issand jumal! See on ju pea et kahe Tallinna kooli direktori palk! Lapsesuu ei valeta, mistõttu tasub kõrva taha jätta ka Hendrik Aguri kuupalga suurus uuel töökohal ministeeriumis. Püüan tsiteerida kangelast ennast: «Läbirääkimiste finaal, mis viib lõpliku summani, on direktoripalgast kindlasti suurem.» … Pole võimalik! Ega ometi 4500 või 5000?! Ja seda olukorras, mil täiskohaga õpetaja töötasu on meil 1250 eurot kuus ja klassijuhatamise eest ei saa ikka veel isegi poolt koristaja palka! 

Mees ei mõista, et elame avatud ühiskonnas, et tema lapsesuuga tehtud ülestunnistus seab väga täbarasse olukorda Tallinna haridusameti juhataja, linnapea asetäitja ning lõpuks ka minister Mailis Repsi, kes kandideerib Riigikokku ka praegustel valimistel.

Olen varemgi kirjutanud, et Hendrik Aguri pedagoogiline kreedo kaldub naivismi ehk primitivismi. Naivistid on kunstnikud, kes täiskasvanuna joonistavad või maalivad lastepäraselt, sest pole saanud kunstiharidust. Viimasel ajal on Eesti haridusmaastikul esile kerkinud tegijaid, kes pole küll õppinud pedagoogiks, kuid kes surmkindlalt teavad, kuidas peab õpetama, kuidas teadmise omandamist hinnata, kuidas erinevaid koole liita või lahutada. Suuremalt jaolt leiutavad nad jalgratast või avastavad Ameerikat.

Praegu on moes rõhutada, et Eesti on teadmiste omandamise vallas juhtiv riik maailmas. Et meie lapsed on tublid, õpetajad samuti, et kõik on koolielus OK. Mida ramp siis lõhkuda, lammutada? Koolirahvas ei saa aru, milleks oli vaja Hendrik Agurile ministeeriumis uus ametikoht tekitada, talle mammutpalk määrata. 

GAGi endine direktor Hendrik Agur on sooritanud andestamatuid faux pas’sid. Neist kõige kohutavam on loomulikult nõukogude laulude festivali korraldamine Tallinna pommitamise päeval. Sellist faux pas’d juba nii kergelt saatuse raamatust välja ei rebi ega maha ei kustuta. Hendrik Agur soovis alalõpmata GAGi laiendada, seda küll Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi, küll Liivalaia tänava kooli, küll Tiina Mägi Kodulinna Maja ruumide arvel. Pidev peavalu naabritele ja kolleegidele!

Hendrik Aguri sõnasõda vilistlastega ei paistnud samuti kõrvaltvaatajaile just päriselt comme il faut olevat. Vilistlaste sõnum oli imelihtne: Hendrik Agur ei ole GAGi looja, ta võttis üle juba hästi toimiva kooli. Ma ei ignoreeriks vilistlasi. Kunagi ei tea ette, millal vilistlasi vaja läheb. Tallinna Prantsuse Lütseumi taastamine poleks ilma vilistlasteta kõne allagi tulnud. Vilistlased ongi kooli sool! Vilistlasega võib kohe luurele minna, praeguste gümnasistidega seda veel teha ei saa.

Nüüd on Hendrik Agur solvanud kõiki Tallinna koolijuhte. Temale mammutpalga määramine uuel töökohal on aga häbiplekk kogu Eesti koolirahvale. Selline haridusrahadega kauplemine ning laamendamine tuleb lõpetada. Me oleme tõesti endast väljas! … Meenutan, et Tallinna koolid olid maailmatasemel juba siis, kui Hendrik Agur veel Mulgimaal kapsaid rohis. 

Kutsun veel üles minister Mailis Repsi meile selgitama, milles seisnevad riigikooli eelised, sest Tallinna pedagoogiline üldsus ei mõista seda.»