/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/18/11723270t1h73ff.jpg)
Iga paari aasta tagant Eesti inimesi ehmataval täihirmul on mitu lihtsat põhjust - valehäbist suure reisikihuni.
Eestlaste reisikihk annab täitaudile hoogu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli teaduri Epp Moks sõnul on Eestis on täipaanika tekitajaks peamiselt peatäi, kubemetäid ehk satikad on muutunud suisa haruldaseks. «Satikate vähenemise põhjusena on välja pakutud raseerimist, kuna karvadeta kehal ei ole neil elupaika,» rääkis Moks.
Ka riidetäisid on tänapäeval märksa vähem, sest riiete pesemine on muutunud palju lihtsamaks, üldine hügieen on parem ning inimesed ei ela enam nii suurte peredena koos.
Parasiidi ei alistu
«Täitõvepuhangute sageduse suurenemine võib olla seotud täide resistentsuse suurenemisega nende peamise tõrjevahendi – permetriini suhtes,» ütles Tartu Ülikoolis tulevastele tohtritele parasitoloogiat õpetav Marika Masso. Ka maailma eri paikade täipopulatsioonidel on permetriini suhtes erinev resistentsus.
Permetriiniravi tulemuslikkus võib varieeruda lausa vahemikus 10–80 protsenti. «Samuti reisitakse tänapäeval palju – väga kerge on nakatuda lennu-, rongi- või bussireisil. Eestisse võidakse sisse tuua nt permetriinile allumatuid täisid,» sõnas Masso.
Viimaste vastu pakuvad arstid ja proviisorid dimetikooni (silikoonipõhine polümeer) sisaldavaid ravimeid. Dimetikoonilahuse pihustamisel juustele moodustub kilejas kate, mis sulgeb putukate hingamisavad ning nii täid kui ka tingud lämbuvad.
«Inimpõlvi tagasi otsisid inimesed seletusi, miks täid tulid ja just mulle, samamoodi imestatakse tänapäeval, miks mu laps lasteaiast täid sai.»
Masso sõnul on aga kõige efektiivsem vana hea meetod – täide mehaaniline eemaldamine, nt väljakammimine tiheda kammiga.
Iga paari-kolme aasta tagant puhkev täipaanika jääb aga folklorist Marju Kõivupuule arusaamatuks. «Inimkaasnevad parasiidid ei kao kuhugi, me ei pea nendega leppima, aga ei ole ka mõtet paanikasse sattuda,» rääkis folkorist, kes on omal ajal Lõuna-Eestis välitöid tehes on kohanud kõikvõimalikke soovimatuid sitikaid ja satikaid, kes koos inimestega elavad.
Nende tundmine võiks Kõivupuu sõnul olla osa kooliharidusest, aga viimastel aastakümnetel on eestlaste teadlikkus parasiitidest olnud väga väike. Neid ei tunta ära ega osata ka tõrjuda. Täihirmule annab hoogu valehäbi, mistõttu ei julgeta kooli või lasteaeda teavitada.
«Inimpõlvi tagasi otsisid inimesed seletusi, miks täid tulid ja just mulle, samamoodi imestatakse tänapäeval, miks mu laps lasteaiast täid sai,» mainis Kõivupuu.
Pikemalt loe laupäevasest Postimehe Arterist, kuidas täidel õnnestub Eestit hirmu all hoida.