Äsja alanud aasta toob Eesti Vabariigi juubeliaasta kõrvale veel teisegi ümmarguse tähtpäeva. Nimelt tähistab Tallinn tänavu oma 800. sünnipäeva ehk oma ilmumist ajalooareenile 1219. aastal. Kui Eesti riigi sünnidaatumiga seoses on valgeid laike vähe, siis sama ei saa öelda vabariigi pealinna kohta. Teaduslikud arutelud linna tekke ja vanuse üle on tänaseks kestnud enam kui sajandi ning võib arvata, et järgnevatelgi aastatel ja aastakümnetel võetakse korduvalt jutuks, kui vana siis Tallinna linn ikkagi on.
Sellised sünnipäeva-vaidlused on pika ajalooga asustuskeskuste uurimisel tavalised, sest üldjuhul pole kokku lepitud, mida võtta linna tekke aluseks – kas esmamainimist kirjalikes allikates, vanimaid arheoloogilisi jälgi või hoopis tol ajal käibel olnud juriidilisi määratlusi. Seetõttu jääb linna sünniaasta sageli kokkuleppeliseks, olles seotud mõne tuntud ajaloosündmuse või esimese säilinud seadusaktiga, mis sätestab kõnealuse koha linnana.
Ka Tallinna tänavune juubeliaasta on tinglik, sest aastate jooksul on välja pakutud terve hulk daatumeid, kuhu linna algus paigutada. Küllap on suurel osal lugejaist meeles aastaarv 1154 ehk Tallinna väidetav esmamainimine araabia geograafi al-Idrisi maailmakaardil. Teisalt võib tuttav olla ka Tallinna linnaarhivaari ja ajaloolase Paul Johanseni käibele toodud oletus, et 1230. aasta paiku asusid paarsada saksa kaupmeest Toompea külje alla, või ka 15. mai 1248, kui Taani kuningas Erik IV Adraraha kinnitas vanima Tallinna kui linna õiguskorda reguleeriva üriku.
Soovi korral võib loetelu pikendada nii varasemate kui ka hilisemate daatumitega. Üldjuhul ei leia need aga laiemat toetust, sest ükski pakutud aastaarv ei suuda täpselt määratleda Tallinna kui linnalise keskuse sünniaega. Ka 1219 ehk Taani kuninga Valdemar II ristiretk Põhja-Eestisse on Tallinna kui linna tekke seisukohast tinglik. Kindlasti ei leidnud kuningas juunis 1219 Tallinna lahe kaldal randudes eest talle Roskildest, Ribest, Lundist või mujaltki tuttavat arvukate kirikutega linna. Teisalt jällegi ei ole alust arvata, et ristisõdijate vägi maabunuks inimtühja koha, vaid sihtpunktiks valiti ammu tuntud keskus, mida, tõsi küll, pole põhjust ei ruumiliste ega õiguslike kategooriate alusel linnaks pidada.