Andreas Kaju: küsimus sõnavabadusest ja vastutusest on muutunud kriitiliseks

• Arutelu ajakirjandusvabaduse üle on vältimatu
• Usk, et arvamused on võrdsed ei vasta tegelikkusele
• Erakondadel on oma eluiga

Kommunikatsioonieksperdi Andreas Kaju sõnul ootab ühiskonda ees mitu keerulist arutelu, millega tuleks määrata väärinfo levitajatele selge vastutus, samas puudutab see arutelu tema väitel ka sõnavabadust, mille käsitlemine on keeruline teema.

Kommunikatsiooniettevõte, milles sa töötad, korraldab erakonna Eesti 200 suhteid.

Kaks minu kolleegi on abiks olnud erakonna toetamisel kommunikatsiooniekspertidena.

On kahtede valimiste aasta ning erakondadest lähtuv sõnumite virvarr on väga tihe. Kas selline sõnumite üleküllus ei või tekitada ühiskonnas passiivsust?

Passiivsust otseselt mitte. Niipalju kui me kaasaegsest teadusest teame valimiseelsest poliitilisest kommunikatsioonist teame, siis aktiivsed kampaaniad agiteerivad, kutsuvad üles ja mobiliseerivad valijaid. Erakondadel on valimistel kaks ülesannet. Esiteks mobiliseerida olemasolevaid valijaid ja agiteerima neid valimistel välja tulema, kuna sellest on vähe, et nad arvamusuuringutes väidavad end mõnda erakonda toetavat. Oluline, et nad võtaksid ennast kokku ja läheksid valima. Teiseks panna kahtlema need inimesed, kes ei ole sinu toetajad nende valikutes, sundides neid ümber mõtlema või siis sundida neid passiivsusele. Seega valimiskampaaniad tõstavad valimisaktiivsust ja agiteerivad inimesi valima ning on seestõttu tulemuslikud.

Erakondadest lähtuvatesse sõnumitesse satuvad aeg-ajalt kas teadlikult või mitte valed või pooltõed, demagoogiat on päris palju. Millised on need lihtsad retseptid, kuidas vale või demagoogiat ära tunda?

Ajakirjanduses ja kommunikatsioonivaldkonnas laiemalt on skepsis inimeste võime kohta selles infomöllus hakkama saada laialt levinud. Tegelikult ei ole asi võib-olla nii hull. Me teame, kuidas inimesed käituvad, kui nad vaatavad telerit, kampaaniaid või ka tavalisi reklaame. Nad kasutavad üha rohkem ristmeediat ja samal ajal kui nad vaatavad teleklippe on neil põlvedel telefon või arvuti ja nad kasutavad väga palju otsingumootoreid. Seda juhul, kui informatsioon tõstatab mingi kahtluse. Hea kampaania ongi tegelikult planeeritud nii, et inimesed läheksid kohe otsingumootoritesse ja hakkaksid midagi uurima.

Küsimus on selles, kuidas teha selliseid klippe ja kampaaniaid, mis sunniksid inimesi risttolmlema üle erinevate platvormide ja panna neid uurima või kahtlema. Sama kehtib ka väärinfo kohta. Iseasi on see, kui edastatav informatsioon on midagi sellist, mille puhul inimesel puudub igasugune eelhoiak selles kahelda. Kui inimesele valetatakse ja tal pole aimugi, et talle valetatakse, siis kes vastutab? Muidugi vastutab valetaja. Kas me ühiskonnana täna seda kuidagi nõuame? Ja kas me karistame moraalselt või mittemoraalselt valetajaid valetamise eest? Tundub, et me ei tee seda.

Miks me seda ei tee? Vaba ajakirjandus ütleb, et me oleme vaba. Mõned nädalad tagasi vaidlesin ma sotsiaalmeedias ühe tuntud ja maineka Eesti ajakirjanikuga, kes avaldas oma maakonnalehes ühe uudise, milles kohaliku volikogu poliitik, tuntud tegelane Eesti lähiaja poliitikas ja korra ka vangimajas käinud, väitis et Eestisse on saabumas 7,6 miljonit pagulast. Aga sellele ei oldud lisatud arsti kommentaar, ehkki oleks pidanud olema arsti kommentaar. Või siis mõne teadlase kommentaar. Ma saan ajakirjaniku paradoksaalsest rollist aru: kas minu ülesanne on uudist edastada, kas ma pean ka toimetama, kas ma pean iga kord tegema tõekontrolli ja kas meil on selle jaoks ressurssi? Siin on palju küsimusi ka ajakirjanike jaoks.

Sinu poolt toodud näite puhul peab ajakirjanik ikkagi faktikontrolli tegema ja väitma, et see on jama.

Just. Aga see on hästi labane näide. Enamus näiteid ei ole nii ilmselged. Siin on suured küsimused ajakirjandusel, millele minul vastuseid ei ole. Kodanikuna tahaksin ma kindlasti näha suuremat toimetamist. Meedia on see lääts, läbi mille inimene poliitikat näeb. Inimeste otsekontaktid poliitikutega on ju vähesed. Valimistevahelised neli aastat mööduvadki läbi televisiooni või online läätse poliitika jälgimisega ja kui see lääts ei filtreeri või ei toimeta või ei lisa juurde eksperdi arvamust, siis see ongi poliitiliste kampaaniate tõsiseltvõetavuse puhul peamine läbikukkumine.

Mida sa siis soovitad? Kui inimene näeb uudist, mis on kahtlane või näib valena, kas ta peaks siis seda pigem ignoreerima või pigem kontrollima? Ka kontrollimine ei pruugi anda tulemust ja «lapiku maa» kohta võib internetist leida väga palju «informatsiooni».

Nüüd me jõuame ühiselt ja sõbralikult järeldusele, et midagi teha ei saagi ja kõik algab haridusest ehk koolist. Inimestele on vaja koolis ja emapiimaga kaasa anda kriitilist mõtlemist. Küsimus on ikkagi täna nendes inimestes, kellel pole seda ettevalmistust ja võimekust olla informatsiooni suhtes kriitiline, selles kahelda ja seda kontrollida. Me ei saa siin vastutust panna nendele inimestele, see ei ole lihtsalt võimalik. Kontroll peab olema kanalis, mille kaudu informatsioon tuleb. See ei ole küsimus Postimehele või Ekspress Grupile, see on küsimus ka meediaplatvormidele ja ärge kutsuge neid ajakirjanduseks, sest nad ei ole seda. Ka need peamiselt sisu vahendavad platvormid peavad vastutama ja see debatt seisab ees, kuid ma kardan, et meil ei ole aega seda kümme aastat lahendada.

Mõned päevad tagasi lahvatas meedialahing Postimehe ja internetiportaali Objektiiv vahel. Sellised sõjad on enne ja ilmselt ka pärast valimisi tavalised. Postimees tegi faktikontrolli, Objektiiv süüdistas Postimeest selles, et väljaanne ei ole objektiivne.

Objektiivi probleem ei ole see, et ta edastaks konservatiivseid vaateid. Inimesed väljaspool suuri meediamajasid on juba aastakümneid seostanud suuri meediaväljaandeid teatud ideoloogiate järgi. Erakondade poliitikavaatlejad peavadki Eesti Meediat keskmisest konservatiivsemaks ja Ekspress Grupi väljaandeid keskmisest liberaalsemaks. Objektiivi probleem ei ole nende eeldatav konservatiivsus või sotsiaalkonservatiivsus, kui täpne olla. Objektiivi probleem on see, et nad teadlikult – tundub mulle – edastavad informatsiooni ja uudiseid, mis lähevad vastuollu sellega, milliseid uudiseid ja informatsiooni edastavad Eesti suured ajakirjanduse lipulaevad. Selleks, et külvata kahtlusi ja usaldamatust ajakirjanduse ja institutsioonide vastu. Kui vaadata nendega seotud poliitiliste liikumiste, rühmituste või parteide retoorikat, siis see ühtib. Selle eesmärk on tegelikult öelda ainult ühte: ajakirjandus, ettevõtjad ja põhiseaduslikud institutsioonid on korrumpeerunud, nad on ühes kambas, nad ei aja teie asju, rahvas – see oleme meie.

See ei ole ju ajakirjandus.

See ei ole ajakirjandus. Aeg on mõelda ühele küsimusele, mida me ei julge küsida ja ma kujutan ette, et ajakirjanduses on eriline vastumeelsus selle küsimuse küsimiseks, kuna see puudutab ka ajakirjandust ennast.

Ja see küsimus on?

Mida peale hakata teadliku väärinfo edastajate, valetajate ja manipuleerijatega, kelle eesmärgiks on õõnestada Eesti põhiseadusliku korra usaldusväärsust, mis seisneb meie institutsioonide toimimises ja võimude lahuses. See ei ole küsimus, mis turumajanduses ennast ise ära korraldab.

Meil on erakond, kes on tulnud avalikkuse ette sõnumitega ja seadnud näiteks kahtluse alla kohtuvõimu, aga saavutanud edu ja võitnud uusi liikmeid ning pooldajaid. Järelikult toimib ja järelikult ei saa karistada.

Valija ei karistagi. Kui sa lased sellist informatsiooni edastada, siis kriitiline hulk inimesi võib selle positsiooni omaks võtta. Kui nad on altid sellist informatsiooni vastu võtma, kui neil läheb endal elus kehvemini ja nad näevad, et need, kellele on pandud vastutus neid probleeme lahendada, neid probleeme lahendada ei aita. Inimestel ongi legitiimne õigus olla skeptiline kogu selle pundi suhtes, kes on lubanud neid kogu aeg aidata, aga tegelikult pole suutnud seda teha. Aga see ei vabasta vastutusest neid inimesi, kes nende nõrgematega manipuleerivad.

Küsimus ongi selles, kuidas me saame neid vastutama panna. Üks asi on ajakirjandus, kes premeeriks tõe rääkimist ja mitte mingil juhul ei premeeriks teadlikku manipuleerimist. See on hinnanguline küsimus, aga see on teie roll ja teie töö. Küsimus on veelgi enamas kui ajakirjanduses. Mõtleme ennast kümme aastat tagasi. Kui meil oleks siin üks venekeelne portaal, mis iga päev edastab informatsiooni, seades kahtluse alla Eesti põhiseaduslike institutsioonide usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse, mis valetab ja manipuleerib, siis see portaal oleks kinni ja need inimesed oleks maalt ära saadetud. Antud juhul on vahe ainult selles, mis keeles nad räägivad.

See on raske küsimus ja ma saan aru, miks ajakirjandusel on sõnavabaduse piiramise küsimust raske käsitleda, aga me jõuame selleni kümne aasta pärast, kui me ei tee seda täna. Kõik me jõuame selleni. See on problemaatiline, aga elu ongi raske ja me peame sellest rääkima.

Ajakirjandus peab siis suutma selgeks tegema, mis on vale ja seda mitte avaldama või selle ümber lükkama. See ongi mittepremeerimine.

Ja ajakirjandus, kui ta seda teeb, hakkab eksima ja tegelikult eksibki. Te teete neid valikuid igapäevaselt, küsimus on selles, kui intensiivselt seda teha. Mina ei ole ka seda mõtet lõpuni mõelnud ja adun kõiki neid probleeme ning ohte, mis minu sõnavõtuga kaasnevad. Ma tõmban ka vahe sisse seaduslike poliitiliste erakondade ja siis Brasiilia või Poola radikaalsete usuorganisatsioonide poolt rahastatud mittetulundusühingute vahele, mis on läbipaistmatud ja ei anna aru kellelegi ning teevad, mida tahavad. Erakonnad on meil reguleeritud, nad on järelvalve all, neile kehtivad teatud reeglid ja seetõttu on erakondadel ühiskonnas teistsugune mandaat. Aga nendel mittetulundusühingutel, mida rahastavad Brasiilia ja Poola radikaalsed usuorganisatsioonid, keda omakorda rahastavad ei tea kes, ei seata selliseid nõudmisi ja ootusi.

Paljud analüütikud on Venemaalt lähtuvat propagandat ja desinformatsiooni nimetanud Venemaa võimuvertikaali sooviks tekitada inimeste peades pigem segadust ja neis usaldamatust kõige vastu, mitte niivõrd inimeste ajusid pesta. On see neil siis õnnestunud?

Jätan Venemaa analüüsid nendele inimestele, kes jälgivad venekeelset meediat ja tunnevad seda minust palju paremini. Ma vaataksin seda küsimust Eesti kontekstis. Loomulikult on siin elu mõõtmatult parem ja me oleme oma demokraatia küpsuse ja vabaduste osas Venemaast  valgusaastaste kaugusel, aga mõnes küsimuses on alati ja igal pool see vahe juuspeen. See kehtib ka tõe suhtelisuse ja ajakirjanduse kohta. Küsimus on selles, kas inimeste arvamused on võrdsed või mitte? Arvamused ei ole võrdsed, aga kuidas ma sellest aru saan, kui ma tavalise inimesena sõltun oma hinnangutes ja teadmistes poliitika kohta meediast. Kui minu informeeritus sõltub sellest, et ma jälgin Delfit või Postimees.ee veebikülge. Tänu jumalale, kui ma neid jälgin, mitte mingeid muid portaale. Tänane kuuekümnele infoühiku tootmisele päevas suunatud veebiportaali toimetaja töö ei tooda tegelikult mingit avalikku hüve. Sellega pannakse inimesed uskuma, et kõik arvamused on võrdsed.

Eestis on siis liiga palju eestikeelset ajakirjandust?

Ajakirjandust on vähe. Ma mõtlen tõesõna iga päev sellele, et kuidas muuta ajakirjandust tugevamaks. Eestis on ajakirjandust liige vähe, meil on tublisti erinevaid portaale ja sellele virvarrile aitavad lääne sotsiaalmeediaplatvormid kõvasti kaasa. Vaatame numbreid ja ma tean, mida mulle selle peale meediamajades hakatakse kohe ütlema, kuid paberlehtede trükiarvud on viimase 15 aasta jooksul kõvasti langenud. Arvamused ei ole võrdsed, on inimesed, kes teavad mida nad räägivad, nad argumenteerivad ning taluvad kriitikat ja on seepärast ka võimelised debatte pidama. Ja siis on arvamused, mis seda ei ole. Online versioon meediast aga süvendab seda käsitlust, et kõik arvamused on võrdsed, igaühel on õigus arvamustele ja nendele arvamustele ei anta hinnangut. Nii me ei ole enam väga kaugel maailmast, kus kõik on suhteline.

Mõned aastad tagasi tulid hooga käibele sellised terminid nagu «tõejärgne ajastu» ja «strateegiline kommunikatsioon». Nüüd mulle tundub, et need mõisted on devalveerumas ja inimesed ei saa enam aru, millest need terminid räägivad. Mis on «tõejärgne ajastu»?

Mina ei tea. Ei ole tõejärgne ajastu, tõde on maailmas endiselt olemas. Küsimus on selles, kas me oleme ühiskonnana orienteeritud tõde otsima ja kas me oleme tõe järele janused, või me oleme võtnud mingisuguse teise fookuse. Täna me sageli ka osaliselt meedia mõjul sallime näivust ja näilisust, kus asjad peavad näima head ja olulised ja õiged, mitte seda tingimata olema. Näiteks on hästi palju kriitikat poliitika fassaadi üle, aga mitte sisulist diskussiooni.

Strateegiline kommunikatsioon ei ole mitte midagi enamat, kui üle horisondi planeerimine ja oma tegevuse ette mõtlemine. Mida sa tahad saavutada ja kuidas seda saavutada, see ongi stratkom, mis ei ole kindlasti imerelv.

Mis juhtus sinu hinnangul Vabaerakonnaga? Kas sõnumid olid nõrgad, olid need valesti suunatud?

Ma ei taha anda mingit hinnangut, seda teevad valimispäeval valijad. Silmas pidades ka seda reservatsiooni, mille sa saate sissejuhatuses minu suhtes tegid, ei ole korrektne seda teha.

Ma käisin sügisel ühel ärikonverentsil, millel esines ettevõtete eluea uurimisega tegelev Ameerika Ühendriikide majandusprofessor. Tema sõnul ei ole inimesed valmis aktsepteerima, et ka ettevõtetel on oma eluiga. Algul oled iduettevõte ja start-up, saad raha, arendad tooteid, oled hästi innovaatiline. Raha tuleb peale, kasv kiireneb ja mingil hetkel saabub küpsuse faas. Maksimeerid seda, teenid nii palju raha, kui võimalik ja oled oma missiooni täitnud. Siis algab stagnatsioon, ehkki sa veel hoiad oma positsiooni ja teed veel mingeid tehinguid.

Sama on ka erakondadega. Igal erakonnal on oma roll, oma missioon ja oma ülesanne mille nad ise on endale seadnud ja kui nad ei suuda seda endale uut ülesannet seada ning minna uude arengutsüklisse, siis näitab see eluiga. Kõik erakonnad teevad selle arengutsükli läbi: tulevad suure ideega, saavad toetuse, mandaadi, pääsevad võimule, tublimad on võimul kaks või kolm kordagi. Aga mingil hetkel seisavad ühiskonna ees uued küsimused ja sinu missioon on ennast ammendanud. Kui sa siis ei uuene ja ei tule uute ideedega ning uue meeskonnaga, siis saab loomulik elutsükkel läbi.

Meil peaks see tsükkel ühiskonnas olema isegi kiirem. Me oleme ju näinud, mis juhtub siis, kui erakonnad tembutavad kakskümmend aastat võimu tipus ja muutuvad oma võimupositsiooni kaitsvaks. See on normaalne ja seda ei saa kellelegi ette heita. Nagu purjetamises. Kui sa oled number üks, siis sa ei võta ette julgustükke, vaid vaatad, mida teeb number kaks ja kopeerid tema liikumist, kuna siis ei saa ta mööda minna. Kui sa oled aga number kaks, siis sa saad võtta riske ja ei saa teha nii, nagu teeb number üks, kuna sa pead temast mööda saama.

Me peame looma tingimused, mis kiirendavad poliitilist tsüklit ja erakonnad elaksid oma eluea kiiremini läbi ja uueneksid kiiremini. See tähendab eelkõige poliitilise konkurentsi soosimist. Lävend peaks olema veel madalam ja verevahetus kiirem. Poliitikas on vaja luua ka võimalused, mis võimaldaks sealt mugavamalt ja kiiremini lahkuda. Või juurde tulla. Need on seotud küsimused. Kuidas seda kõike teha on poliitilise debati küsimus.