80 aastat 10 000 eestlase tapmisest

Estono-Semenovka küla kolhoosi Uus Tee liikmed. Viiest fotol olevast mehest neli lasti maha 1938. aastal kui «Eesti spioonid». Need olid kolm seisvat meest (vasakult) Hindrek Hark, kolhoosi esimene esimees Julius Hüsson ja Eduard Post. Esireas istub vasakult teine Juhan Soots, kes samuti lasti maha. Eduard Kõps (paremalt teine esireas) suri enne suurt terrorit. Teises reas seisvatest naistest vahistas NKVD Olga Laeva (keskmine), aga tema pääses peale kümmet kuud ülekuulamisi tagasi koju. Foto tehtud ajavahemikus 1935-1937. Foto: Artur Kergandi arhiiv

Rahu ajal pole lähiajaloos kunagi tapetud nii lühikese ajaga nii palju eestlasi, kui 1937-1938. aastatel Nõukogude Liidus suure terrori ajal

Nõukogude Liidus suure terrorina tuntud repressioonide laine, mille ajal tapeti vähemalt 10 000 eestlast, lõppes 80 aastat tagasi.

Meie lähiajaloos pole rahuajal kordagi nii lühikese ajaga tapetud nii palju eestlasi, kui seda tehti Stalini ja teiste Nõukogude Liidu tollaste juhtide heakskiitmisel 1937. ja 1938. aastal. Vähem kui poolteise aastaga tapetud eestlaste hulk on võrreldav pärast Eesti annekteerimist 13 aasta jooksul Gulagi vangilaagrites hukkunud Eesti elanike arvuga ning on tunduvalt suurem kui 1940. aastatel küüditamise tagajärjel hukkunute arv.

Suure terrori aegsed tapatalgud, mille käigus tapeti Nõukogude Liidu 700 000 inimest, tabasid üle paarisaja eestlaste küla Siberis, Kaug-Idas, Põhja-Kaukaasias, Abhaasias, Krimmis, Pihkva ja Leningradi oblastis ning mujal. Polnud eestlaste küla, kust poleks kedagi ära viidud ja maha lastud.