Inimesed tajuvad, et nende haiglas elule aidatud lähedane saadetakse liiga ruttu hooldushaiglasse, kus lõpp on kiire tulema. Miks see nii on?
Ralf Allikvee: On kaks asja: raviviga ja ravitüsistus. Kui tehakse raviviga, siis see avaldub kohe. Kõigi keeruliste haiguste, protseduuride ja lõikuste juures on tüsistuste oht. Need aga ei avaldu kolme-nelja päeva jooksul. See võib võtta aega nädal, kümme päeva.
Praegune süsteem on üles ehitatud niimoodi, et patsienti pole võimalik aktiivosakonnas hoida kauem kui minimaalselt vajalik. See on ainuõige, ainuvajalik. Kõik järgmised etapid – õendusabi ja hooldusabi – on aga rahapuudusel välja arendamata.
Paljudel juhtudel on tõesti nii, et kui haige on aktiivist ära läinud, hakkavad tekkima tüsistused. Meie Järvel asuvas taastus- ja hooldusravikliinikus on kaheksa arsti. Arstivisiit toimub iga päev. Ametlikult peab õendushoolduses arst käima korra nädalas. Seega ei pruugi arst just sel päeval kohal olla, kui vaja on.
Peep Talving: Aktiivravi voodite arv on praeguse rahastuse juures optimeeritud maksimaalsele käibele ja hõivele suurtes haiglates. Seega, kohe kui aktiivravivajadus on lõppenud, kirjutatakse haige koju või on vaja haigele järgneva ravietapi voodit, milleks on kas järelravi, taastusravi või õendushooldus.
Regionaalhaigla voodikohtade arv on viimase kümne aastaga vähenenud vaid 104 võrra ja keskmine ravi kestus lühenenud vaid 0,7 päeva. Ravi arengu juures peaksid need arvud veelgi vähenema.