Narva-Jõesuu naine lapsendas hooletusse jäetud tüdrukutirtsu tänavalt

Foto on illustratiivne. Foto: Viktor Drachev/TASS/Scanpix

Eelmisel aastal elas asenduskodus pea tuhat last, hooldusperes kõigest 160, kusjuures hooldusperede arv on hakanud vähenema. Iga laps vajab kodu ja armastust ning riik panustab üha rohkem leidmaks üles pered, kes on valmis teistest vanematest sündinud last kasvatama, kirjutab Õpetajate Leht.

Kuigi toetusi ja teenuseid peredele on juurde tulnud, jääb lapse perre võtmisel määravaks südameheadus. Narva-Jõesuu SOS-lasteküla abiõpetaja Anne Lassikov on suure südamega naine, kelle elu on olnud nii rikas, et väärib lausa raamatut. Lisaks kahele tütrele võttis ta perre veel ühe väikese tüdruku, hiljem täisealise puudega noormehe. Aidanud on ta paljusid.

Anne Lassikov on Narva-Jõesuus elanud kogu oma elu ning on üks vähestest eestlastest sealkandis. Pärast Narva eestikeelse gümnaasiumi lõpetamist õppis ta õhtuses õppes meditsiiniõeks ja töötas samal ajal sanitarina haiglas. Haigla andis talle uue mugavustega korteri Narva, tema aga vahetas selle korteri vastu Narva-Jõesuus, kus on nüüdseks elanud 30 aastat.

Anne kodu vanas puumajas on väike ja hästi hubane. Tillukestes tubades ja köögis on iga nurk ja sopike oskuslikult ära kasutatud. Ainus küttekolle korteris on pliit köögis, mistõttu külmal ajal tuleb kütta kaks korda päevas. Magamistoa ahi tuli maha lammutada, sest kui kõik lapsed elasid veel kodus, oli ruumi nii vähe, et voodid ei mahtunud ära. Vahepeal oli üks magamisase isegi köögis.

Annel on kaks täisealist tütart ja kolm lapselast. Vanem tütar elab perega Soomes ja tema pojad käivad seal koolis, Eestisse nad ilmselt tagasi ei tule. Noorem tütar elab oma kolmeaastase pojaga Narvas ja nendega kohtub Anne sageli.

Jätsin kirja: laps on minu juures

Kui Anne vanem tütar oli kümne- ja noorem nelja-aastane, sai ta endale kahe ja poole aastase kasutütre. Anne jutustab, kuidas see juhtus.

«Töötasin sel ajal ajutiselt kioskis, kus müüdi krõpse, limonaadi, jäätist, muud sellist. Otse kioski vastas on puumaja, kus elas väike tüdruk koos oma ema ja vanaemaga. Nad mõlemad jõid ning lapsuke oli tihti õues omapead. Mõnikord tuli ta kioski juurde, aga mitte maiustusi, vaid leiba küsima.

Siis olid jõulud tulekul. Hakkasin töölt koju minema ja tema tuterdas jälle õues ringi. Mul hakkas süda valutama, läksin ja küsisin, kas ta tahaks mulle külla tulla. Tema noogutas. Kuna väikeses kohas kõik üksteist teavad, läksin tüdruku korterisse sisse. Tahtsin öelda, et võtan lapse enda juurde külla, aga mõlemad vanemad olid purjus ja magasid. Jätsin lauale kirja, et laps on minu juures, panin tüdruku kelgu peale ja tõin oma koju. Mäletan, et sõbranna tuli õhtul oma lapsega külla, tegime süüa, hautatud kartuleid lihaga, ja tüdruk sõi ära sama suure portsu nagu suur mees. Magustoidu asemel palus, et tõstaksin talle veel kartuleid.

Tema ema ilmus välja alles kuu aja pärast, jälle napsisena. Laps ei olnud nõus temaga kaasa minema. Mõtlesin hirmuga, et mind pannakse lapseröövi eest vangi. Ütlesin, et jätku joomine maha ja mingu tööle, et tal oleks lapsele kodus midagi süüa anda, siis tulgu lapsele järele.

Sellest on möödas üle kahekümne aasta, aga ta pole senimaani tulnud. Vanaema ikka käis tüdrukut vaatamas, kui kaine oli. Küsis, kas saab aidata ja mõnikord pakkus end lapsi valvama, kui mul oli vaja ära käia. Tal oli viinaviga, aga ta oli hea inimene. Juhtuski nii, et kui ta suri, polnud tema tütart kuskil ja mina matsin ta. Tütrele olen südamele pannud, et ta käiks vanaema haual, sest vanaema armastas teda. Emaga ei ole tüdruk suhelda tahtnud, pole teda ka kordagi meelde tuletanud.»

Ära nuta ema, kõik saab korda!

«Aasta aega elas tüdruk minu juures ilma igasuguste õigusteta. Olin sel ajal juba üksi ja mul endal oli kaks last, kartsin, et ta pannakse lastekodusse. Kohalik sotsiaaltöötaja aga võttis asja käsile ja mind määrati ametlikult tüdruku eestkostjaks. Oli ka neid, kes ütlesid, et mis sa tast võtad, ema ja vanaema on ju joodikud, aga mina ei kuulanud kedagi.

Mina seda geeniasja ei usu. Minu vanaema jättis oma kaks väikest tütart – mu ema ja tädi – maha ja läks pärast sõda Saksa ohvitseriga kaasa. Ema on aga minust väga hoolinud. Sünnitusmajas tekkis mul pärast kaitsepookimist veremürgitus. Emale öeldi, et lapsel elulootust ei ole, jätku mind haiglasse ja unustagu ära. Isa jättis meid maha, aga ema käis minuga kolm aastat mööda haiglaid, Tartus, Tallinnas, Leningradis abi otsimas. Mul tekkis krooniline luupõletik ja öeldi, et ma ei hakka kunagi käima. Ema on rääkinud, kuidas ta mõnikord nuttis ja mina võtsin tal ümbert kinni ning lohutasin, et ema ära nuta, kõik saab korda. Kolmeaastaselt hakkasin käima. Käisin isegi uisutamas ja tantsuringis.»

Nad on kõik nagu oma lapsed

«Minu oma tütred suhtusid kasulapse tulekusse hästi, nad kasvasid nagu lihased õed. Vanem tüdruk hoidis ja kantseldas väiksemaid, nad said omavahel hästi läbi. Mu lapsed on niimoodi kasvanud, et on harjunud teistega arvestama. Veel enne seda, kui kasutütar meile tuli, elasid mõnda aega minu juures ka mu õe kaks pisikest tütart, kuna õel oli raske aeg. Hiljem kolis õde lastega Inglismaale. Minu jaoks ei ole olemas sellist asja nagu võõras laps. Nad kõik on omad – minu armsad lapsed.

Ma ei salgagi, et see oli raske aeg. Oli päevi, kui toidulõhn ajas kaupluses minestuse peale, sest hoidsin kogu toidu lastele. Oli õhtuid, mil panin lapsed magama ja läksin pimedas saega metsa, et oleks, mida pliidi alla panna. Naabrid aitasid palju. Nad ei olnudki nagu naabrid, rohkem nagu sugulased. Kui palgapäevani oli veel mõni päev aega, aga külmkapp tühi, hakkasime koos nuputama. Leidsime supikonte, aiamaalt tõime maapirne, kapsast ja porgandit, tegime suure pajatäie suppi ning elasime selle aja üle.»

Saime endale ka täiskasvanud poja

«Umbes sel ajal kohtusin oma praeguse abikaasaga. Ta võttis tüdrukud kohe omaks ja on olnud neile väga hea isa. Usun, et kõige suurem kingitus, mis ma elult olen saanud, ongi see, et leidsin endale nii hea abikaasa.

Täiskasvanud poeg tuli perre siis, kui ma juba hooldekodus töötasin. Kokku olin seal ametis 15 aastat: alguses lamavate haigete hooldajana, hiljem kaheksa aastat päevakeskuse juhina. Poiss sündis Narvas, kus ema juba sünnitusmajas temast loobus. Ta kasvas üles lastekodus ja käis eestikeelses koolis ning oskaski ainult eesti keelt. Kui ta täisealiseks sai, saadeti ta tagasi Narva. Vaimse alaarenguga noormees ei tulnud eluga toime: sai pensioni kätte ja ostis selle eest kommi, suitsu, mänguasju. Sõbrad aitasid tal raha kulutada, aga ühiselamutoa eest jäi maksmata ja kogunes võlg. Siis sattus ta Narvas varjupaika ja 18-aastaselt Narva-Jõesuu hooldekodusse. Kuna minuga sai ta eesti keelt rääkida, käis ta terved päevad ainult minu kannul. Hakkasin teda puhkepäevadel meile külla kutsuma, kuni ühel hetkel mõtlesime abikaasaga, et mis ta käib edasi-tagasi, kirjutame ta sisse. Nii saimegi endale täiskasvanud poja. Ta käib tööl: kui teda juhendada ja näidata ette, mida tuleb teha, teeb ta kõik korralikult ja hästi ära.»

Ära mõtle, et ei saa, vaid et on vaja

Praegu elavad Anne lastest kodus veel kasupoeg ja kasutütar. Kasutütar lõpetab kevadel Narva kolledži ja tahab pärast seda Tallinna minna. Poeg jääb koju, tema ei saa üksinda hakkama. Lisaks on täieõiguslikud pereliikmed koer, kolm kassi, küülik ja kaks papagoid. Anne ütleb, et loomad-linnud on küll laste palvel majja võetud, kuid ka tema ise ei kujuta ette kodu, kus pole loomi.

Hiljuti sai Annest tugiisik lasteküla noormehele, kes sai täisealiseks ja selle palvega ise tema poole pöördus. Anne oli muidugi nõus ja tegi läbi tugiisikute kursused.

Ta usub, et soov teisi aidata on tulnud lapsepõlvest. «Ema töötas mõnda aega lastekodus öötädina, käisin tal seal sageli külas ja nägin igasuguse saatusega lapsi. Ilmselt mõjutas ka see, et mul endal oli väga hea kasuisa, kes õpetas mind armastama loomi ja raamatuid. Temal oli kogu aeg raamat peos ja minuga on sama. Kui ma päeva jooksul midagi lugenud ei ole, on tunne, et kõht on tühi.» 

Anne loeb vabalt nii eesti kui ka vene keeles. Samuti peab tal alati olema käepärast märkmik ja pliiats, kuna ta kirjutab luuletusi, Anne kuulub ka Narva-Jõesuu luuleliitu.

Anne ütleb, et on juhindunud elus oma õpetaja põhimõttest: ei tohi mõelda, et ei saa, vaid et on vaja.

«Ühe korra elus pidin pöörduma psühholoogi poole, sest ei saanud endaga enam hakkama. Aga muidu olen iga kord, kui elus on raske aeg, ennast nagu Münchhausen ise juukseidpidi soost välja kiskunud. Mul on selline iseloom, et mida rohkem raskusi ette tuleb, seda rohkem see mulle jõudu annab.»