VIDEO: Lavly Perling: igaühel tuleb teha oma järeldus

Õiguslikult on asi lihtne: niikaua, kui keegi ei ole kohtu poolt süüdi mõistetud, ei ole ta süüdi mõistetud, ütles riigi peaprokurör Lavly Perling saates «Otse Postimehest» äsja langetatud riigikohtu otsuse kohta, mis vabastas Edgar Savisaare kohtupidamisest. Intervjuu on tehtud enne kohtu otsuse teatavaksaamist.

Riigiprokuratuuri töö on avalikkuse teravdatud tähelepanu all, ja ka kriitikat tehakse palju. Kuidas te sellega toime tulete?

Igaühel meist on oma toimetulekuviisid. Kõigepealt ei ole me ju mitte prokurörid, vaid inimesed. Raskeid ametid on üksjagu. Esimene reegel on jääda iseendaks. Teine: uskuda sellesse, mida me teeme. Olen üle 20 aasta prokurör olnud ja mul on vedanud: teen seda, mida ma tahan teha. Tulen ikka tööle mõttega, et teen maailma paremaks. Mu põhitöö on otsida tõendeid, otsida tõde, aidata inimesi, ja avalikkuse tähelepanu selle kõrval tuleb aktsepteerida. Me töötamegi ju inimeste jaoks, teenime neid – ja meie kohus on selgitada, mida me teeme, ja miks.

Kuidas õpitakse seda, et näiteks silmadega reedaks kaamera ees informatsiooni, mis pole määratud veel avalikuks saama?

Meie esmane ülesanne on olla professionaal, ja see käib ameti juurde. Õpetame ka noortele kolleegidele avaliku tähelepanuga toimetulemist. Ka meie, kes me oleme tööle tulnud ammu, oleme ka pidanud muutma oma suhtumisi ja käitumist meediaga suhtlemist. Enne 2004, kui prokurörid olid pigem järelevalvajad, ei olnud vajadust ega õigustki nii palju avalikkusega kõnelda. 2004 sai prokurörist uurimise juht ja lisandus kohustus anda teavet kriminaalmenetluse kohta. Avalikkusega suhelda on vaja, et inimesed mõistaksid meid – sest kui nad mõistavad meid, siis nad saavad meid usaldada. Mida rohkem inimesi meid usaldab, seda rohkem saame neid aidata.

Inimesed teavad enda meelest alati, kuidas mõnes asjas lugu oli, ja ka seda, missugune peaks olema karistus. Kuivõrd teid inimesena mõjutab teid kogu see avalik lärm, hinnangute andmine enne kohut?

Prokuratuuris on kokku lepitud kolm väärtust: professionaalsus, julgus, inimesekesksus. Meie ülesanne on alati lähtuda seadusest, kuid riik peab olema näoga inimeste poole. Ja need kokkulepitud väärtused aitavad, annavad tuge.

Konstruktiivne kriitika peab olema, ja meedia peabki olema kriitiline. Kui ei saada karistustest aru, tuleb küsida, miks, ja võib öelda, et see või teine ei ole õiglane – meie kohus on selgitada. Haiget teevad vahel valed ja kergelt välja tulnud laused, nagu «Prokuratuur on poliitiliselt kallutanud», «Prokuratuur teeb poliitiliselt tellitud otsuseid». Vaat ei tee. Julgen kõikidele otsa vaadata ja öelda, et prokuratuur on sõltumatu. Eesti kriminaalmenetlus on poliitiliselt sõltumatu. Kui nii öeldakse, et prokuratuur on poliitiliselt kallutatud ja kõike tehakse halvasti, siis hakkavad haiget saanud või näiteks röövitud mõtlema, kas tulla oma murega riigi juurde või mitte.

Tänane Postimees kirjutab, et Danske kahtlustatavate vara suhtes on seatud hüpoteegid. Kas pole siis praegu järgmistele võimalikele kahtlustatavatele jäetud aega kirjutada oma vara kellegi teise nimele?

Me oleme ikka oma mõtted läbi mõelnud. Menetlus ei saa läbi viia avalikkuse ees. Kriminaalmenetluse eesmärk on selgitada välja tõde kõigi nende vahenditega, mis on riigi kätte antud. Asjaga tegelev meeskond on väga hea, nad on parimad, keda Eestil on pakkuda. Nad teavad, mida nad teevad, ja nad teevad kõik selleks, et võimalikult palju saaks selgeks.

Danske endine tippjuhtkond eesotsas Aivar Rehe ja Tõnu Vanajuurega on otsustanud üldse mitte kommentaare anda. Kuidas see paistab prokuratuuri poolelt?

Meie neid hinnanguid ei anna, kuidas keegi meediaga suhtleb või ei suhtle. Meie ülesanne on rääkida, aga me lähtume ise avalikkusega suheldes kolmest reeglist: rääkida ainult tõtt.

Vahel pole see kogu tõde.

Jah, vahel me räägime vähe. Teine reegel on alati kaitsta ausat kohtupidamist. Tõendite koht on kohtusaalis. Ja kolmas: kaitsta kõiki menetluse osalisi. Tunnistajate ja kannatanute isikuandmeid peab kaitsma. Kahtlustatavaid ja süüdistatavaid peab kaitsma süütuse presumptsiooni kaudu – aga peame alati arvestama ka avalikkuse kõrgendatud huvi.

Aga ikkagi, kas Rehe ja Vanajuurega juba suheldakse?

Meie suhtleme nendega siis, kui on vaja suhelda, ning kui palju nemad suhtlevad, sõltub nende menetlustaotlusest tollel hetkel, ja nende otsusest.

Ka Danske asjas on poliitiline mõõde: ajal, mil rahapesu toimus, oli võimul Reformierakond. Kas sellega seotud küsimustele hakkab prokuratuur vastust otsima?

Kriminaalmenetlused on poliitiliselt sõltumatud. Meie asi on vaadelda rahapesujuhtumit. Kui see puudutab kedagi, kes kuulub kuhugi erakonda, või lausa mõnda erakonda (ennast – VK), siis see tuleb meie lauale – kui tõendid sellele viitavad.

Teid ennastki määrab ametisse valitsus, mis koosneb poliitikutest. Kas on teada mõni juhtum, kus poliitikud on otsustanud, et ei – see inimene meile poliitiliselt ei sobi?

Seda peab poliitikutelt küsima. Aga see ei ole saladus, et peaprokuröri otsimine oli keeruline.

Poliitikud ju ikka mõtlevad, et ka meie oleme võimalikud süüdistavad?

Kõik taandub ju inimestele. Ausatel inimestel on ausad tõekspidamised, sihid ja eesmärgid. Ja kui seal on mõni tõrvatilk sees, siis ei ole midagi parata. Demokraatia ongi see, et poliitikud juhivad riiki. Teatud otsused ongi poliitilised: kui palju raha antakse rahvusringhäälingule, prokuratuurile, politseile, haiglatele. Ja see on normaalne. Hoopis teine küsimus on see, kui läbipaistvad või argumenteeritud on need otsused. Kõige parem on, kui otsused on läbipaistvad ja arusaadavad. Menetlustes aga peame olema täiesti sõltumatud, ja seda me oleme. Eestis ei ole võimalik telefonikõnega alustada või lõpetada kriminaalmenetlusi või neid poliitiliselt mõjutada.

Täna otsustab riigikohus, kuidas läheb edasi Edgar Savisaare kriminaalasi Postimehele on väidetud, et otsus tuleb Savisaarele soodne. (Intervjuu on tehtud hommikul enne otsuse tegemist – VK) Mida ütlevad teie andmed?

Mul ei ole neid andmeid. Olen paadunud õigusriigi fänn ja usun, et üks pühasid asju on nõupidamistoa saladus. Aga sõltumata sellest, kas riigikohtu otsus on Savisaarega või Savisaareta, aktsepteerib prokuratuur seda.

Aga ikkagi, oletame, et Savisaar pääseb. Asi ise läheb edasi ja on võimalik, et osa inimesi mõistetakse süüdi. Kuidas me peame siis edaspidi suhtuma Savisaaresse, kes menetluses ei osalenud?

Õiguslikult on asi lihtne: niikaua, kui keegi ei ole kohtu poolt süüdi mõistetud, ei ole ta süüdi mõistetud.

Aga inimlikult?

Prokurörid ei saa tegeleda tunnete, arvamuste, oletustega. Tuleb ära oodata riigikohtu otsus, ja nad kindlasti selgitavad seda. Ja siis tuleb igaühel teha oma järeldus.

Pärast Steven-Hristo Evestuse lahkumist jätkab selles asjas prokurörina Taavi Pern? Varem on läbi käinud ka Triinu Olevi nimi. Siis kaks prokuröri?

Kaks. Triinu Olev on algusest peale olnud Evestuse kõrval. Meie jaoks on tegemist prioriteetse asjaga ja kaitsepolitseiamet on suure töö ära teinud, meie oleme asjaga kohtu ette jõudnud. See on tõsine asi.

Aga kuidas on neil kahel võimalik ikkagi saavutada advokaatidega võrreldav kompetents – advokaatidel on ju olnud palju rohkem aega?

Loomulikult on kõige lihtsam, kui üks prokurör saab menetluse läbi käia algusest lõpuni. Aga prokuröri vahetust on enne juhtunud ja juhtub ka tulevikus. See ei ole prokuratuuri jaoks midagi erilist. Taavi Pernil on tohutu töövõime, ta on väga intelligentne inimene. Kohtuistungute ajaks on ta, usun, sama teadmistepagasiga nagu oli Evestus viimasel kohtuistungil.

Miks paljudest prokuröridest saavad advokaadid? Kõige tuntum on Norman Aasa lahkumine – tõsi küll, tema jõudis Soraineni väikese ringiga.

Norman Aasa riigiprokuröri ametiaeg lõppes. Ja ega neid palju ei ole. Meil on toimunud liikumine kohtusse, mis on ju väga hea. Kust tuleks siis areng või innovatsioon, kui prokuratuuris oleks ainult inimesed, kes on seal töötanud 20-30 aastat? Juristide vaba liikumine võiks olla palju intensiivsem. Kohus, prokuratuur ja advokatuur teenivad kõik õigusriiki. Ühes kohas töötamisest inimesed väsivad, aga samad on neil väga head teadmised ja motivatsioon õigust edasi teenida. Siis on hea, kui nad liiguvad edasi. Küllap hakkavad meil lõpuks tööle ka kohtunikud.

Ja seda soosib siis ka prokuröride ja kohtunike asumine ühe katuse all? Jutt käib siis Tallinna Lubja täna majast ja Tartust, kus see juba nii on.

See tundub mulle pigem selline pseudoteema. Olen poolnaljaga küsinud: kas mõni ajakirjanik usub, et tema PR-inimesest kursusekaaslane Tartust suudab teda mõjutada? Inimesi, kellel on eetika paigas, ei ole võimalik mõjutada. Ma jään alati suhtuma kohtunikku kui kohtunikku – isegi kui ta on minu kursusekaaslane, isegi kui ma tean teda väljaspool tööd. See on minu kohus. Inimesed, kellel ei ole need asjad paigas, ei hoia mõjutamisest eemal ka Hiina müür.

99 protsenti süüdistatavatest mõistetakse süüdi. Missugusena paistab see näitaja lääneliku demokraatia kontekstis?

Väga hea. Prokuratuuri üle käib ulatuslik järelevalve. Meid kontrollivad kohtud, õiguskantsler, parlament, peaprokurör käib põhiseaduskomisjonis. Eestis registreeritakse aastas 27 000 kuritegu. Igal aastal saadame kohtusse umbes 13 000 inimest. 90 protsenti asjadest, mis saavad lõpliku menetlusotsuse, lahendatakse ära poolte kokkuleppel lihtmenetlusega. Seal on alati advokaat – ei ole sellist asja, et prokurör läheb süüdistatava juurde ja ütleb, et teeme kokkuleppe.

Aga kokkuleppijad ütlevad sageli, et leppisid kokku süüdi olemata, lihtsalt selleks, et eluga edasi minna.

See on jutuks hea küll, aga on kaks vastuargumenti. Kokkuleppele kirjutab alla advokaat. Teiseks, kohus ei ole kummitempel. Kokkuleppemenetlused lähevad kohtusse, ja ainult kohus mõistab õigust. See on väärarusaam, et kuskil on kaaned ilma tõenditeta, ja kohus mõistab süüdi.

Kohtusse saadame kümme protsenti võistlevat menetlust – kus prokurör jääb endale kindlaks ja advokaat endale – neist on õigeksmõistmisi 7%. Ja see on rahvusvahelises pildis täiesti keskmine.

Kui sage on see olukord, et teate, kuidas lugu oli, aga kohtukõlblikke tõendeid ei ole?

Prokurörid on kõik kokku puutunud juhtumitega, kus see piir on väga õhuke: kas minna kohtusse ja võidelda asja eest, kannatanu eest – või lõpetada ära. Prokurörid peavad olema professionaalid ja julged. Kui kriitika läheb väga isiklikuks, siis võib juhtuda see, et prokurörid hakkavad asju kergemini ära lõpetama selle asemel, et minna kohtusse. Ja see on ohtlik. Kritiseerida võib alati seda, kui tööd tehakse halvasti, lohakalt või ebakvaliteetselt, aga võiks jätta kritiseerimata selle, kui tööd tehakse täies veendumuses, seadusega kooskõlas ja seistes inimeste õiguste eest.

Olete öelnud, et prokurör peavad kindlasti ilukirjandust lugema. Mida te praegu loete?

Ma loen vahel raamatuid üle. Köögikapi peal on praegu hoopiski «Preili Smilla lumetaju» (autor Peter Høeg – VK) , mis on pooleli.

Olete ühe oma lemmikfilmina nimetanud «Surnud meest» Johnny Deppiga. Mis Teid selles võlub?

Lihtsus.

Teil on kolm last. Kuivõrd soovitaksite neile seda ametit, mida ise peate?

Lapsed peavad valida oma tee ja saama teha seda, mida nemad teha tahavad. Kui inimene saab teha seda, mida ta tahab, siis on ta selles ea.