Martin Helme: kõigile peale Kristina Kallase on selge, et väljendusvabadust takistasid tema erakonnakaaslased

Martin Helme. Foto: Mihkel Maripuu

Kristina Kallas ja Eesti 200 väidavad, et esindavad uut joont ja värsket poliitikat, paraku vastab see tõele ainult osaliselt, kirjutab Martin Helme (EKRE).

Uus on tõepoolest see tase, et tullakse võõrale poliitilisele üritusele lapsekäruga inimesi rammima ja fašistideks sõimama, lootuses sellest provokatsioonist välja imeda füüsilist konflikti, milles mängida kannatajat ja käivitada laimukampaania, nagu oleks immigratsioonivastased mingid elajad, kes peksavad lisaks väärikatele eurosaadikutele nüüd juba võõras keeles rääkivaid süütuid lapsega jalutajaid. Islamiterroristidelt kopeeritud praktika kasutada lapsi inimkilbina on tõesti Eestis midagi uut.

Vana on aga see, kuidas avalikkusele vassitakse ja valetatakse. Kui Kallas räägib, et Eestis on tekkimas hirmuõhkkond, kus keegi ei julge varsti EKRE vastu sõna võtta, siis siin on kaks avalikkust eksitavat väidet. Esiteks, pühapäevane meeleavaldus, millel Eesti 200 liikmed oma koordineeritud provokatsiooni korraldasid (üks rammis, teine filmis, kolmas mängis oma erakonnakaaslasi mitte tundvat «murelikku kodanikku») ei omanud mingit seost Konservatiivse Rahvaerakonnaga. Selle ürituse korraldas MTÜ Tark ja Terve Eesti, millel pole meiega mingit seost.

Teiseks, kui keegi väidab, et Eestis ei saa EKRE-t kritiseerida, siis ta elab küll mingis paralleelreaalsuses. Ei ole ühtegi teist erakonda, mida Eestis sedavõrd palju ja sedavõrd teravalt kritiseeritaks. Me lihtsalt ei käi ringi ja ei hala, et oleme sellest katki.

Kolmandaks on täiesti äraspidine Kallase loogika, et kui Florian Hartleb lahkub nende erakonnast, on nad kuidagi nõus, et oma seisukohtade avaldamine vabas õhkkonnas pole enam võimalik. Oma seisukohti olid tulnud ju avaldama immigratsioonivastased ja just Eesti 200 liikmed Florian Hartleb, Teele Holmberg ja Kadri Napritson-Acuna takistasid nende poliitilist väljendusvabadust, segades seaduslikku ja rahumeelset poliitilist koosolekut, rammides lapsekäruga inimesi, otsides füüsilist rüselust ning sildistades inimesi solvangutega. Kõigile peale Kristina Kallase on selge, et väljendusvabadust takistasid tema erakonnakaaslased. Vägivalda ja ühiskondlikke pingeid kruvib tema erakond. Just nimelt tema erakond, sest erakond ei ole end veenvalt distantseerinud neist inimestest kes nii käitusid.

Sõltumata sellest, kas Hartlebi välja astumise soov erakonnast on poliitiline mäng kriitika maandamiseks või soovib Hartleb tõepoolest oma poliitilisi kamraade tule alt välja tuua, Eesti seadused ei võimalda erakonnast lahkumisavaldust lihtsalt sahtlisse jätta. Lahkumisavaldus tuleb rahuldada. Ühtlasi soovitan kõigil neil Eesti 200 liikmetel, kes ei kiida heaks väikelapse kasutamist poliitilise vägivalla vahendina samuti sellest erakonnast välja astuda. Liikmeks jäädes annavad nad vaikiva heakskiidu laste kasutamisele inimkilbina vägivalda kalkuleeritud poliitilise võitluse vahendina kasutavale praktikale.