Tallinna börsi endine kauane juht oli sunnitud neli kuud tagasi koos perega lendama ära Kagu-Aasiasse. Sest tal oli algselt teismelistele mõeldud mängust kasvanud välja ärimudel, mis kuidagi ei mahu Euroopa ajast ja arust majandus- ja rahandusruumi.

Eesti on ikka aeg-ajalt tahtnud olla nagu Singapur. On selleks alust?

Singapuri juhitakse väga eesmärgipäraselt. Kui peaminister ütleb, et järgmised eelisarendatavad valdkonnad on A, B ja C, siis nii ongi ja kõik toimetavad selle nimel.

Selleks, et sealset kultuuri mõista, lugesin läbi Singapuri üles ehitanud endise peaministri Lee Kuan

​Yew’ elulooraamatud. Kogu riik on rajatud korrale ja distsipliinile. Seda ka väikestes asjades: näiteks näts on keelatud. Omal ajal, kui Singapur sai iseseisvaks, kehtestati reegel, et kõigil meestel peavad olema lühikesed juuksed. Kes piirile tuli ja kel olid pikad juuksed, sel lõigati juuksed maha. Sellega anti sõnum, et riigis on kord majas. Metroos on suured sildid, et kui jood midagi, on trahv viissada dollarit, kui sööd, on trahv tuhat dollarit, ja kui kannad kaasas [vastiku lõhnaga] duriani puuvilja, on trahv viis tuhat dollarit. Majade kõrval on puhkealade ja basseinide juures tahvlid reeglitega. See on reeglite ühiskond: kui on öeldud, et teeme nii, siis kõik teevad nii.

Ja keegi ei protesti, et tema õigus näiteks vett juua on piiratud?

Ei. See pole üldse teemagi.

Oleks Eestil mõistlik Singapurist midagi üle võtta?

See on huvitav küsimus, kuhu suunda me liigume: kas sinna, kus on enamuse võim üksiku üle, või üksiku võim enamuse üle. Meie liberalism on viimasel ajal väga palju kaldunud sinna, et üksikul on õigus grupi üle. Ja on sellised õigused – kui näiteks kooliõpetajatega rääkida –, mis ilmselgelt häirivad grupi koostoimimist.

Kommentaarid
Copy