Jüri Kolk: ei ole lihtne olla maailmanaba

Mõni näeb teiste silmis alati ennast. Foto: Volodymyr Melnyk

Kaks aastat tagasi kirjutasin Sirpi kolumni meeste hüsteeriast. Ma olen sõna etümoloogiaga kursis, tean, et «hystera» käib emaka kohta, ja et vanasti seostatigi hüsteeriat emakatalitluse häiretega – tähendab, hüsteeria arvati esinevat ainult naistel. See suhtumine pole siiani kadunud, sestap teatasingi, et ka mehed võivad hüsteeritseda, ja teevadki seda alatasa – ning ennäe, kohe plõksataski mulle postkasti kiri ühelt onklilt, kes muretses, et kas mul ikka oli vaja tema kohta artiklit kirjutada.

Puhh. Ma ju tõesti ei kirjutanud temast konkreetselt, ja kui olekski kirjutanud, siis ei oleks teised või kolmandad inimesed teda ära tundnud. Ehk oleks nad mõelnud, et see käib just nende kohta?

Sel sügisel kirjutasin Müürilehele ühe pisikese proosatükikese ja pärast küsis minult kolm inimest – kolm! –, kas ma pidasin kuidagi neid silmas, kas püüdsin selle looga öelda midagi just neile. Võib oletada, et kui kolm selle kohta küsisid, siis pidi olema veel mõni, kes jättis küsimata, ehkki kahtlustas.