Raidkiri bandiitide kalmistul palub ka nende pattudele andestust

Raidkiri bandiitide kalmistul. Foto: Stanislav Moshkov

Sel sügisel võinuksime tähistada omapärast tähtpäeva: 20 aastat viimasest surmanuhtluse täideviimisest Eestis. Ja ühtlasi viimase surmamõistetu sängitamisest salapärasele «bandiitide kalmistule», kunagi spetsiaalselt kurjategijatele rajatud matmispaigale.

«Bandiitide kalmistul» (nagu ametnikud seda kunagi nimetasid), kunagi kriminaalide matmiseks rajatud surnuaial hingedeajal küünlaid ei süüdata. Sinna satuvad inimesed harva isegi kevaditi ja suviti.

Õigupoolest on see rahupaik üks sektor väikesest ja maalilisest Harju-Madise külakalmistust. «Bandiitidele» eraldatud sektor meenutab seevastu künklikku ja lagedat kõnnumaad.

Seal asuvad sajad madalad, suuremas osas tähistuseta hauakääpad. Juba Stalini ajal maeti sinna poliitvange, kes heitsid hinge nii Vasalemma-Rummu, aga võib-olla ka Patarei vanglas. Hiljem sängitati sinna tavalisi kriminaalkurjategijaid – nii neid, kes vanglates surid või tapeti, aga ka neid, keda karistati kõrgeima määra ehk mahalaskmisega.

Viimane hukatu

Haudade üle valvab üks suur, tuules ja vihmast hall puust rist, mis paigaldati sinna millalgi 1990. aastate alguses. Muidugi oli tolle paiga puhul ENSV ajal tegemist riikliku saladusega, millest vastavalt üleliidulisele vanglaeeskirjale pidi vaikima.

Nii pandi too ristki sinna alles veidi vähem kui paarkümmend aastat tagasi. Kohalikud elanikud muidugi teadsid tollest kalmistust.

Mõned hauad on siiski tähistatud tagasihoidliku kivi või ristiga. Kuid eranditult kõik hauad on vähemalt aastakümneid hooldamata.

Silma jäävad kustuvad nimed: Viktor Saro (1898–1947), Ivan Pavlovitš Frolov (1959–1982), Arvid Laevameister (1961–1992), Pjotr Saukonen (1953–1979), Valeri Masgutovitš Minnihanov (1953–1979), Valeri Mihhailovitš Dubov (1953–1977).

Kuskil siin, ilmselt ühes tähistamata hauas lebab ka Rein Oruste surnukeha. Topeltmõrvar Oruste läks Eesti ajalukku kui kõige viimane surmanuhtlusega karistatud kurjategija, kelle suhtes otsus ka täide viidi.

Oruste mõisteti ühtekokku süüdi 18 kuriteos ja lasti Patarei vanglas maha 21. septembril 1991. Siis, kui uus Eesti Vabariik oli juba välja kuulutatud ja umbes kuu aega vana. Surmanuhtlus kaotati meil 1998. aastal.

Keskmiselt karistati ENSV aastail surmanuhtlusega umbes poolteist kurjategijat aastas – kahe aasta peale keskmiselt kolm inimest.

Endine mahalaskja õudusunenägusid ei näe

Kohtun ühega meestest, kes Eestis surmaotsuste paberimajandust korraldas ja mahalaskmiskomisjoni kuulus. Praegu on ta vaikne pensionär, korrektses ülikonnas, juuksed piinlikult täpselt üle pea soetud. Tema arvates võiks surmanuhtlus ka tänapäeva Eestis jõus olla. Ja ta ei näe möödanikust mingeid õudusunenägusid, sest tegutses ju tõe ja õigluse nimel.

Surmanuhtluse vastastele soovitab ta lugeda nende inimeste kriminaaltoimikuid, kellele surmanuhtlus oli määratud. See võtvat kahjutunnet tavaliselt kohe tublisti vähemaks.

Viimane hukkamine Patareis enne Orustet toimus tema sõnul 1969. aastal. See oli lätlane, kes tappis ja vägistas Eestis ühe tüdruku.

«Bandiitide kalmistul» kõrguva suure puust risti juures asuval kivil seisab: «Andke andeks ka nende patud».

Lugu ilmus eile ajalehes Den za Dnjom ja täna eestikeelsena Postimehes. Refereerimata pikka artiklit saab lugeda ka Postimees Plussist.