Jaak Madison: Eesti peab allkirja piirileppelt Venemaaga tagasi võtma

Seni veel ratifitseerimata, kuid aastaid tagasi allkirjastatud Eesti ja Venemaa vaheline piirileping on Eestile kahjulik ning me peaksime sellelt allkirja tagasi võtma ja alustama Tartu rahulepingu alusel uusi kõnelusi, ütles riigikogu EKRE fraktsiooni liige Jaak Madison saates «Otse Postimehest».

Esmaspäeval esitas EKRE fraktsioon riigikogule arutamiseks otsuse eelnõu, mille mõte on selles, et lõpetada Eesti ja Venemaa piirilepingu ratifitseerimisprotsess, võtta Eesti allkiri sellelt lepingult tagasi ja alustada uusi kõnelusi. Kõlab nagu tülinorimine idanaabriga?

Ei saa tüli norida naabriga, kes hetkel teostab sõjalist agressiooni oma naaberriigi vastu, kes on okupeerinud Gruusiat, kes on järjepidevalt rikkunud meie õhu- ja merepiiri, kes käitub väga provokatiivselt oma sõjaväeõppustega oma piiri taga. Pigem kõlab see Venemaale saadetava signaalina, et praegune piirileping, mille kunagine välisminister Urmas Paet allkirjastas Moskvas, ei ole kindlasti Eesti huvides. Meie ei võida sellest mitte midagi, küll aga võidab Venemaa, kes saaks osutada, et Tartu rahuleping ei ole enam juriidiliselt kehtiv ja sellega oleks kõrvale lükatud Eesti Vabariigi sünnitunnistus. Kogu meie omariiklus on ju rajatud sellele ühele rahulepingule.

Kui me alustame uusi läbirääkimisi, siis on nende aluseks 1920 sõlmitud rahuleping?

Absoluutselt! Ma arvan, et täna pole Eestis mitte ühtegi poliitilist jõudu, kes julgeks öelda, et Tartu rahuleping ei ole juriidiliselt kehtiv, ei ole Eesti Vabariigi sünnidokument ja me ei saa lähtuda õigusjärgsest riigist, mis on loodud 1920 sõlmitud Tartu rahulepingu alusel. Kui keegi tuleks seda ütlema, siis oleks see poliitiline enesetapp. Küsimus on selles, millised poliitilised jõud seda rõhutavad ja millised poliitilised jõud seda meelde tuletavad. Me ei saa seda kõrvale lükata ja me ei saa oma idanaabrile anda võimalust hakata esitama nõudmisi, mis tuleneksid nende tõlgendusest, et Tartu rahuleping justkui ei oleks siis enam kehtiv.

Kui me räägime Tartu rahulepingust, siis me räägime ka 5,2 protsendist kaotatud territooriumist? Me räägime siis sellest, et istume venelastega laua taha ja ütleme: Jaanilinn tagasi, Petseri tagasi, Irboska tagasi. See näeb välja nagu hiir hammustaks kassi!

Me ei ole kunagi öelnud, et üheks nõudmise osaks peab olema territooriumite tagasisaamine. Me oleme rääkinud võrdsest positsioonist ja üksteisest lugupidamisest läbirääkimistel. Selleks võib olla võimalik kompensatsioon, selleks võib olla näiteks Narva veehoidla küsimuse lahendamine.

Aastal 2015 kui välisminister oli Marina Kaljurand tõstatasime me selle teema korduvalt riigikogus. Me küsisime korduvalt, et kui käisid piirilepingu läbirääkimised Venemaaga, siis miks ei tõstatatud küsimust Narva veehoidlast, mille puhul me oleme hetkel sõltuvuses lihtsalt heast tahtest. Et venelased ei korraldaks seal provokatsiooni ja ei lööks jalgu alt meie energiaga varustamisel. Vastus oli, et venelased seadsid tingimuse leppida kõigepealt kokku piirilepingus ja siis tulevikus vaatame Narva veehoidla, Eesti elektriga varustamise ja muid küsimusi. See on olemuslikult täiesti vale suhtumine läbirääkimistel. Neid asju ei saa vaadelda lahus. Me peame vaatama, kuidas me lahendame meie piiriküsimuse, kuidas me lahendame nende alade küsimuse, mis tegelikult on täna juriidiliselt okupeeritud, ja kuidas on tagatud meie energiaga varustatus läbi Narva veehoidla. Läbirääkimised peavad tuginema mõlema poole huvide kaitsmisele. See ei tähenda tingimata, et me saaksime need alad tagasi, aga sellisel juhul me peaksime saama teatud kompensatsiooni. Lähtuda tuleb pigem hiinlaste filosoofiast: oluline pole see, mis juhtub aasta või kümne aastaga, oluline on see, mis juhtub tuhande aastaga. Meil on selle piirilepinguga aega küll ja veel, meil ei ole kiiret kusagile. Meil on kontrolljoon, mida me peame piisavalt hästi kaitsma ja küll aeg näitab. Nii nagu ta näitab praegu jaapanlastele Kuriili saarte vaidluse üle.

Miks peaksid venelased istuma eestlastega sama laua taha ja rääkima läbi Tartu rahulepingu, kompensatsiooni ja võib-olla ka tükikese Setomaa tagasiandmise üle? Jutt käib ju Venemaa jaoks häbiväärsest lepingust.

Alati on vastuküsimus, et mida meil on sellest võita? Miks peame meie minema alandlikult laua taha? Tuletame meelde kasvõi piirilepingu allkirjastamist. Algselt pidi Venemaa välisminister Sergei Lavrov tulema Eestisse seda lepingut allkirjastama ja paar päeva enne allkirjastamist teatas Venemaa välisministeerium, et meie ei saa tulla, tulge hoopis teie Moskvasse. Mida teeb välisminister Urmas Paet? Istub lennukisse ja lendab Moskvasse. See oli poliitiline ja diplomaatiline signaal näitamaks, et kellel on jõud, sellel on õigus.

Küsimus on selles, mida meie võidame nendest läbirääkimistest? Milline on meie kohustus istuda laua taha ja sõlmida lepinguid riigiga, kes vastavalt oludele ja vastavalt tahtele rikub neile sobival ajal neidsamu lepinguid? Seda tõestab ka praegune sõda Ukrainas. Ukrainal oli maismaapiiri leping Venemaaga, Ukrainal oli merealade kasutamise leping Aasovi merel. Venemaale see ei loe, kui see pole neile enam kasulik. Miks me peaksime istuma laua taha ja sõlmima endale kahjuliku lepingu, millest me mitte midagi ei võida? Välja arvatud seda, et mõni mugavuspoliitik saab avalikkusele teatada: nüüd on meie julgeolek rohkem tagatud. Tegelikult ei ole, see on enesepettus.  

See veel loetud kuud tiksuv riigikogu koosseis taolist otsust ei langeta? Sellist poliitilist kokkulepet praeguste parlamendierakondade vahel ei ole võimalik saavutada.

Tõsi ta on. Erakondade vahel jookseb selge punane joon. Meil on üks erakond, kes on aastaid rõhutanud ja olnud alati seisukohal, et meie ülesanne on kaitsta Tartu rahulepingut ja sellest tulenevaid õigusi ja mitte lasta ratifitseerida praegust piirilepingut. Ja siis on meil kõik ülejäänud erakonnad, Reformierakond, Keskerakond, rääkimata Vabaerakonnast ja teistest, kes kõik tegelikult tahavad ratifitseerida praegu allkirjastatud piirilepingut. Ükski nendest erakondadest ei suuda välja tuua mitte ühtegi tõsiseltvõetavat punkti, mida me sellest kasu saame.

Ma ei näe täna võimalust, et see otsus vastu võetakse, aga ma näen võimalust, et praegune riigikogu koosseis ei ratifitseeri seda lepingut. Venelased kasutavad seda lepingut praegu kuuma kartulina, hoiavad seda sahtlis ja otsustavad vastavalt oma poliitilisele tahtele ja poliitilistele mängudel, millal tuua leping riigiduumas ratifitseerimiseks lauale. Küll aga ma näen võimalust järgmises koosseisus, sest praegu reitingud näitavad, et nende saadikute osakaal parlamendis, kes jagavad meie arvamust, saab olema märgatavalt suurem.

Isamaa ja EKRE võitlevad paljuski sarnaste vaadetega valijate eest. Isamaa on väga osavalt saduldanud sõjaratsu, millega kappab Narva jõe suunas. Sõjaratsu nimi on okupatsioonikahjude väljanõudmine Venemaalt või vähemalt nõue, et Venemaa vabandaks. EKRE peaks ju seda nõudmist toetama, see on nii Venemaa vastane ja Eesti huvides, kui vähegi olla saab.

Ei ole õige öelda, et me oleme Venemaa vastased. Aga me seisame oma õiguste ja huvide eest. See samm, mida Urmas Reinsalu on teinud ministrina valitsuses ja jõudnud kokkuleppele Läti ja Leedu kolleegidega, et algatada vähemalt okupatsioonikahjude väljaselgitamine ja nende võimalik väljanõudmine, on poliitiliselt oluline samm. Tähtis on olla Läti ja Leeduga ühel pool rindejoont ja selles küsimuses ühel meelel. Kolmekesi oleme me tunduvalt suuremad, kui üksikuna.

Fakt on see, et need kahjud, mis meile 50 aasta jooksul tekitati, olid hiiglaslikud, veelgi suuremad olid inimkahjud. Veelgi suurem oli meile osaks saanud kuritegevus. Mitte kuidagi ei oleks aus oma riigile ja rahvale öelda, et unustame selle ära ja me isegi ei eelda vabandust, mis oleks kõige viisakam ja elementaarsem žest, mida Venemaa võiks teha. See oleks Venemaalt sõbralik samm, vabandada ja öelda: see mida me tegime, oli kohutav, traagiline ja me võtame selle eest täieliku vastutuse.