Politsei selgitab: millal ja kuidas teatada kadunud inimesest?

Kadunud inimese otsingud. Foto: Siim Saavik / Lõuna-Eesti Postimees

Lõuna prefektuuri kriisireguleerimise meeskonna juht Ottomar Virk selgitab, mida on oluline teada ja kuidas tuleks käituda, kui keegi on kaduma läinud.

«Unustada tuleks välismaistest sarjadest nähtu ja kuuldu, et politseile kadunud inimesest teatamiseks tuleb oodata 24 tundi,» ütles Virk. 

Kui kadunud inimese käitumismuster erineb tavapärasest ning tekib tunne, et ta võib olla ohus, peab sellest esimese asjana politseile teada andma, sest iga mööduv tund on üksnes võimaliku abivajaja kahjuks. Politsei käivitab otsingu ja hakkab koguma teavet tema asukoha selgitamiseks. 

Samas on võimalus aidata politsei tööle kaasa, kui mõelda hädaabinumbril helistades järgmistele punktidele:

• Ajaaken: millal, kus ja kes viimati otsitavat inimest nägi, kuhu ja millal ta pidanuks jõudma
• Asjaolud: kas kadumise eel oli konflikte või teisi probleeme (sassis suhted, võlad, muud pinged või sõltuvusprobleemid), mis võisid tingida ootamatu lahkumise
• Korduvus: kas otsitav on varem kodust sõna jätmata lahkunud. Millisel põhjusel ja kus teadaolevalt viibis
• Isikukirjeldus: millise riietusega otsitav võis lahkuda. Vajadusel vaata üle koju jäänud üleriided hindamaks, mis ta selga võis panna
• Terviseseisund: milline on otsitava inimese füüsiline ja vaimne tervis, kas ta vajab ravimeid ning kas need ravimid on tal kaasas
• Kontaktid: kellega otsitav läbi käib, kelle juures viibida võib – võimalusel koonda võimalik nimekiri kontaktidest ja aadressidest
• Telefon: kas otsitaval võib kaasas olla telefon, mille asukohta positsioneerida. Kui telefon jäi koju, kellele on tehtud viimased kõned või saadetud sõnumid
• Muud sidevahendid: kas otsitaval võib olla kaasas teisi tehnilisi seadmed nagu süle- või tahvelarvuti
• Sotsiaalmeedia: milliseid kontosid otsitav omab ning kas ta on neid lahkumise järgselt kasutanud
• Rutiin: milline on otsitava tavapärane päevarutiin, sealhulgas töökoht, hobid ja muud päevaplaanid
• Arutelud: kas otsitav on varem rääkinud kohtadest, kuhu tahab minna või plaanidest, mida ellu viia
• Lemmikkohad: kas otsitaval on meelispaiku, kus mõtteid settida – sünnikoht, mõni matkarada, veesilm, mäetipp või muu koht
• Sõiduk: kas otsitav võis lahkuda sõidukiga. Mis on masina mark, mudel, registreerimisnumber ja enamlevinud sõidusihid
• Ohtlikkus: kas otsitav võib olla endale või teistele mingil moel ohtlik

Nende küsimuste lahendamise kõrval teeb politsei inimese leidmiseks hulga täiendavaid toiminguid ja kasutab selleks vajaminevad ressursse, näiteks kaasab tehnilised vahendid, kogukonna ja vabatahtlikud.

Politsei paneb inimestele südamele, et kadunud inimese taustainfo kogumine hõlmab suures ulatuses nii kadunud inimest kui tema lähedasi puudutavat delikaatset ja eraelulist infot, mida on turvaline jagada üksnes politseiga ning seetõttu on oluline vältida olukordi, kus andmeid avaldatakse kõrvalistele inimestele. Vabatahtlikele jagab vajaminevat infot samuti politsei, kes tagab, et niigi raskes seisus oleva pere privaatsus otsingute vältel säiliks.

«Kui mõni appi tulnud inimene küsib emotsionaalselt niigi raskes seisus olevatelt lähedastelt või teistelt asjaosalistelt otsimise eest tasu, tuleb sellest keelduda ja teatada juhtunust politseile. Politseitöö, kaasatud tehnika ja vabatahtlike panus on hädasolijale ja tema lähedastele igal hetkel tasuta,» lisas Virk.