Päevatoimetaja:
Georgi Beltadze
+372 666 2180
Saada vihje

Martin Kala olukorrast Pariisis: esimest korda tunnen, et oleme kodusõja äärel (36)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Protest Pariisis.
Protest Pariisis. Foto: LUCAS BARIOULET / AFP

Martin Kala on elanud üle 15 aasta Pariisis ja tema sõnul on inimesed tulnud kodudest välja pealinna, kuna neil on tunne, et nende protesti ei võeta arvesse.

«Seda on nimetatud natukene ka regioonide mässuks,» ütles Martin Kala «Ringvaate» saates saatejuhile. Kala sõnul ei ole mitte miski lihtne, sest need inimesed, kes seal elavad, tunnevad ärevust, ostujõud on kahanenud ja inimesed on murelikud.

«Tegelikult liikumine ta ei ole – see pole koordineeritud ning juhid puuduvad,» ütles Kala ja lisas, et praeguseks on pandud kokku eesträäkijate grupp, kuid keegi ei tea, kes nad on. «See on kodanike mäss.»

Martin Kala rääkis saatejuhile, et seekordne protest on teistsugune. Ta on 15 aasta jooksul näinud erinevaid, siis eelmistega võrreldes on see kõige rohkem turvatunnet elimineeriv, kuna mitmed kvartalid on tule all ja inimesed, kes seal on, kohe kindlasti ei tunne ennast turvaliselt.

«Esimest korda tunnen, et oleme kodusõja äärel,» ütles Martin Kala saates «Ringvaade». Kala sõnul ütlevad seda ka kollased vestid, kui ei leita tõelisi lahendusi.

Kala arvates president Macroni ütlus, et ta ei kavatse anda järele tänava nõudmisele, lisab õli tulle.

Martin Kala kirjeldab ühte videot, kus politseinikud jooksid triumfikaare alla, et kaitsta tundmatu sõduri hauda. Politseid piirasid sekundiga ümber sajad inimesed, maast on võetud ära sillutise kivid, mida loobitakse politsei poole. Jookseb verd ja karjutakse appi.

Nüüdseks on ka politsei teinud avalduse, et kui täitevvõim ei leia lahendusi, või tundub, et ei leia neid piisavalt hästi, siis politsei tõstab käed üles, sest muidu see jääb kestma, kuniks leitakse lahendusi.

Tagasi üles