Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Ummikseis kinnipidamiskeskuses: tuvastamata illegaalselt Eestis viibijat välja saata ei saa, igavesti kinni pidada ka mitte (49)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kinnipidamisekeskusesse satub koos vanematega ka alaealisi.
Kinnipidamisekeskusesse satub koos vanematega ka alaealisi. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kuigi Eestis on kinnipidamiskeskus (KPK), kuhu saadetakse illegaalselt Eestis viibivad inimesed riigist välja saatmise ettevalmistuseks, ei ole neid seaduslikult alati võimalik välja saata. Kui see juhtub, jäävad välismaalased, keda tuvastada ei õnnestu, küll Eestis illegaalideks, kuid riigist lahkuda nad teoreetiliselt ka ei saa.

Kui inimese isikut ja koduriiki tuvastada ei õnnestugi, siis välismaalast välja saata ei saa. «Me ei saa saata inimest välja ilma dokumendita. Me peame ikkagi suutma inimese ära tuvastada. Vahel on olnud nii, et inimene väidab, et ta on ühest riigist, aga aja jooksul selgub, et nad on teisest riigist. Me ei saa teda võõrasse riiki saata, me peame tuvastama, mis riigist ta on,» selgitas PPA kodakondsuse ja rahvusvahelise kaitse büroo juht Kristiina Raidla-Puhm.

Samuti ei saa välismaalast kinnipidamiskeskuses seaduslikult kinni hoida kauem kui 18 kuud. Võib muidugi uuesti taotleda isiku kinnipidamist järgmiseks 18 kuuks, aga pärast kahte kinnipidamisperioodi ei ole tema kauem kinni hoidmiseks enam mingit seaduslikku alust.

Kuna selline inimene on endiselt illegaal, ei saa ta Eestis töötada, mistõttu heidetakse ta põhimõtteliselt tänavale. «Me oleme soovitanud neil kodutute varjupaika pöörduda, aga mõnel on olnud oma sõbrad-tuttavad, kelle juures nad on siis ajutiselt viibinud,» selgitas ta ja lisas, et PPA-l puudub võimalus neid inimesi edasi majutada ja toitlustada.

Seni on Raidla-Puhmi sõnul kõik kinnipidamiskeskusest tänavale sattunud välismaalased siiski salaja riigist lahkunud. «Nad on liikunud edasi. Me teame, et nad on liikunud Rootsi, Saksamaale, Belgiasse, Prantsusmaale. Nad nii-öelda viivad siis oma missiooni lõpuni ja lähevad mujale riiki, kuhu nad on võib-olla algselt tahtnud minna ja kus neil on oma kogukonnad või pereliikmed ees ootamas,» selgitas ta.

Tagasi üles