Erukindral Kert: Venemaa järgmine sihtmärk võib olla Kasahstan

Venemaa järgmiseks sihtmärgiks võib saada Kasahstan, kuna seda toetavad ka selle riigi majanduslikud huvid piirkonnas, ütles riigikogu Reformierakonna fraktsiooni ja riigikaitsekomisjoni liige ning Eesti-Ukraina parlamendirühma esimees erukindralleitnant Johannes Kert saates «Otse Postimehest».

Kes on Venemaa järgmine ohver? Gruusia oli, Ukraina on...Moldova?

See võib olla Valgevene. See võib olla Kasahstan.

Kasahstan?

Miks mitte? Nazarbajev (78-aastane Nursultan Nazarbajev on Kasahstani kompartei endine juht, kes on presidendina riiki juhtinud alastes 1991. aastast – toim) on vana mees, kes valitseb oma riiki pigem diktaatorlikult ja diktaatorite vahetused on riikide elus alati olnud turbulentsed perioodid. Venemaal võib olla huvi mõjutada Kasahstani rohkem, kui ta seda suutnud on. Venemaa on suutnud üsna hästi mõjutada Valgevenet aga vähem Kasahstani.

Kasahstan on teel Hiinasse ka majanduskonkurent, sest Venemaa gaasi- ja naftahinnad ei saa Hiinas olla kindlasti kõrgemad kui Kasahstanis või Türkmenistanis, seetõttu on Venemaale jätkuvalt kasulikum müüa oma maavarasid Euroopa suunal, mitte Hiina suunal.

Sõda Venemaa ja Ukraina vahel kestab juba aastaid. Seletage palun lahti, miks nüüd selle poolenisti külmutatud sõja uus kuum peatükk – Ukraina laevade hõivamine Aasovi merel - nii palju tähelepanu leiab?

Venemaa üksused ründasid avalikult Ukraina laevu. Varem on Venemaa ju püüdnud teatada, et need ei ole nemad, kes Ida-Ukrainas sõdivad.

Venemaa ei soovi ju Ukrainat vallutada?

Venemaa ilma Ukrainata ei ole impeerium. Koos Ukrainaga kohe on. Me ei saa küll sada protsenti väita, et Venemaa ei soovi Ukrainat vallutada. Venemaa oleks kindlasti tahtnud ellu viia selle „malorussija“ projekti ja võib-olla maailmale näidata, et mingi väike Ukraina jääb, aga Moskvast lähtuvalt vaadates oleks tänase Venemaa huvides olnud Ukraina hõivamine.

Ma ei kujuta isegi oma kõige hirmsamas unenäos ette, et Venemaa sõduri kirsasaabas võiks sammuda mööda Maidani, rääkimata Lvivist.

Ma ei usu seda ka. Venemaa on ilmselt jäänud sellega hiljaks. Ukraina vabatahtlikud, kes astusid oma riigi eest 2014. aasta kevadel ja suvel välja, oli Venemaa jaoks üllatus ja erioperatsioon Ukraina hõlvamiseks luhtus.

Venemaa peab kahte kuuma sõda – Ukrainas ja Süürias. Mingil hetkel peaks ju see riik olema nendest sõdadest ära kurnatud. Aga seda pole justkui näha?

No siiski on. Venemaa kaitse-eelarve on vähenenud. Venemaa paljukiidetud relvastusprogrammid on aeglustunud või seiskunud. Võib-olla on see sõda Ukrainas võistlus Euroopaga. See on ka sõda väärtuste pärast, sest Ukraina ju püüdleb kaugemat tulevikku silmas pidades Euroopa Liidu liikmelisuse poole.

Te olete ise öelnud, et sõtta minna on lihtsam kui sõjast välja tulla. Praegu ei saa sellest sõjast välja tulla kumbki osapool. Mis tähendab, et see sõda kestab veel pikka aega?

Venemaa põeb postkoloniaalset põletikku, mis saab olema üsna pikaajaline. Impeeriumi kaotamise valu ei ole väikene valu ja seda valu elab Venemaa praegu üle.

Ukraina armee on viimastel aastatel päris palju arenenud. Miks Ukraina idapoolseid alasid tagasi ei võta? Neil on ju selleks jõudu?

Neil on jõudu, aga Venemaa võib-olla just varitseb seda hetke. Kui Venemaa käivitab oma õhujõudude võimsuse ja Musta mere laevastiku võimsuse ning ühendab selle oma armee tegevusega, siis käiks Ukrainale strateegiliselt üle jõu kontsentreerida oma väed vaid kahte Ida-Ukraina piirkonda.

Kas meie peaksime nädalavahetuse sündmuste valguses Aasovi merel ennast siin Läänemere rannal kuidagi rahutult tundma?

Meie jaoks ja meie huvides on, et seda sündmust ei magataks rahvusvaheliselt maha. Meie huvides ei ole, et rahvusvaheliselt käitutakse umbes nii, nagu Gruusia sõja ajal. Kui Venemaa ei tunneta tagajärgi, siis see võib kaasa tuua pretsedendi ükskõik kus, ka meie kandis. Ma arvan, et sanktsioonide poliitika jätkub ja meil on ka lisaargumente mõnedele Lõuna-Euroopa riikidele Venemaa vastaste sanktsioonide jätkamiseks ja võib-olla ka tugevdamiseks. Oma töö sanktsioonide tugevdamisel teevad ära ameeriklased, võib-olla ka G-7.

Venemaa muidugi püüab teha nägu, et need sanktsioonid ei mõju. Samas on juba kehtivad sanktsioonid tekitanud Venemaal siseriiklikke probleeme, Venemaa on majanduslikus kriisis. Kui võrrelda Ukrainaga, siis vaatamata sõjalisele kriisile näitas Ukraina kaheprotsendilist sisemajanduse kogutoodangu tõusu.

Aga need Venemaale kehtestatud sanktsioonid ei toimi sellisel moel, nagu me tahaksime neid toimimas näha.

Sanktsioonide poliitika ei ole piisavalt aktiivne.

Kui Visa või Mastercard paneksid Venemaa elanike krediitkaardid kinni, siis sellel oleks mõju ja president Putin oleks järgmisel päeval oma kohast ilma.

Jah, nii see oleks. Küsimus on selles, et lääneriikide pealinnades arvatakse, et nad peavad sõdima pahalastega, mitte vene rahvaga ja see on ka põhjus, miks rahvusvahelised krediitkaardid Venemaal jätkuvalt toimivad.

Sanktsioonid on majandussõda ja selles majandussõjas tuleks haarata initsiatiiv. Praegu me oleme nende sanktsioonidega suhteliselt passiivsed ja sellel on omad põhjused. President Putini lobitöö ja teatud lääneriikide soov ajada Venemaaga äri, mis on olnud kasulik. Ameeriklastel on võib-olla vabamad käed.

Ajakirjandus on spekuleerinud, et Vene-Ukraina sõda on tänasel päeval kasulik nii Vladimir Putinile kui ka Petro Porošenkole, kes mõlemad muretsevad toetuse pärast. Kõlab absurdselt, et kaks suurt presidenti on mõlemad sõjast huvitatud.

President Putini toetus on langenud Krimmi annekteerimise eelsele tasemele ja tõenäoliselt Moskva otsib võimalust Putini reitingu hoidmiseks või tõstmiseks. Venemaa ja ka maailm laiemana on lühikesi sõdu vaadelnud kui teatud vahendit populaarsuse tõstmisel. President Porošenko populaarsust tõstaks kõige enam see, kui ta suudaks sõja lõpetada.

Loovutades mõned Ukraina alad?

Ma ei öelnud seda. Ma kardan, et see oleks poliitiline enesetapp. Kui Petro Porošenko suudaks mõjutada lääneriike võtma aktiivsemat ja resoluutsemat seisukohta ja näiteks keeldumast kohtumistest president Putiniga ning ignoreerima agressorit. Me peaksime väga tõsiselt välja ütlema mõiste agressor ja juhtima tähelepanu nendele, kes kohtuvad agressoriga. Euroopal laiemalt on vaja aru saada, mida nad teevad – nad kohtuvad agressoriga. Ja agressor leiab, et kõik on hästi, nad ju räägivad minuga.

Kust läheb Euroopa ja Venemaa vahelt see punane joon, mida ületada ei saa? Et Venemaa ei saaks väikeste sammudega kogu aeg Euroopat testida ja nihkuda nendele piiridele lähemale?

Ilmselt rünnak NATO vastu algataks väga tõsise tegevuse ka Euroopas. Ühelt poolt ei ole Euroopa täna suuremaks sõjaliseks konfliktiks valmis. Euroopa tuumikosa – ma pean silmas eelkõige Saksamaad – teab väga hästi, kui lihtne on sõtta minna ja kui raske on sealt välja tulla ning millised võivad olla tagajärjed. Ka teised sõda näinud Euroopa riigid ei kipu sõdadesse.

Venemaal on asjad teistmoodi ja seal romantiseeritakse sõda. Vaadake kasvõi viimaste aastate Venemaa filmitoodangut. Sõda kujutatakse seal väikese seiklusena.

Euroopa inimesed on huvitatud majanduskasvust ja stabiilsusest. Kui Euroopal õnnestuks Moskvaga rääkida ühel häälel ja kõik suhtuksid Moskvasse nagu agressorisse, siis oleks juba väga suur asi ära tehtud.

Kõlab nagu jõuluunelm.

Kõlab nagu jõuluunelm, aga sellega tuleb tööd teha.  Ka kõige pikem tee algab esimesest sammust. Neid samme tuleb hakata astuma.