Legendaarse hipi arhiiv jõudis Tallinna Linnaarhiivi

Kunagine legendaarne hipi ja siinsete venelaste ajaloo arhivaar Aleksandr Dormidontov andis oma arhiivi üle Tallinna Linnaarhiivile.

«Kaks suurt kirstu ja kaks muljetavaldavat kohvrit olid ääreni täis seda dokumentatsiooni, mille Aleksandr Dormidontov linnaarhiivile üle andis. Tööd selle kõige korrastamisel ja süstematiseerimisel jätkub päris kauaks. Nii mahukaid kollektsioone ei jõua arhiivi mitte igal aastal. See sisaldab perekonnaloolist dokumentatsiooni valdavalt alates 1850. aastatest. Kõige vanem dokument, mis senise korrastamise käigus välja on tulnud, pärineb aastast 1725. Samuti on siin üks väga haruldane dagerrotüüpia,» ütles linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas.

«Mulle endale jäi silma üks foto, kus on kaks väikest last. Üks nendest elas viieaastaseks, teine 104 aastaseks. Üks pilt räägib sellest, kui erinevalt inimeste elud võivad minna,» lisas ta.

«See arhiiv on Rajevskite, Bežanitskite ja Dormidontovite perekonnaarhiiv. Praegu oleme jõudnud arhiivi korrastamise ja infosüsteemi hõlmamisega aastasse 1914. See on mahult umbes üks neljandik. Kõige vanem ürik on 1623. aastast ja teine 1722. aastast,» rääkis linnaarhiivi teabe ja uurimistöö sektori peaspetsialist Kalmer Mäeorg.

Arhiivi vanim Eestit ja Tallinna puudutav dokument pärineb aastast 1725. See on Eestimaa kindralkuberneri krahv Aparakšini tentsiku kaebus Tallinna raele seoses viljaveoga Peterburgi.

Üks dagerrotüüp pärineb aastast 1844, olles seega üks vanimaid fotosid Eestis. Linnaarhiivi arhivaari Merle Urmi sõnul on Eestis säilinud 22 dagerrotüüpi. Seni teadaolev vanim dagerrotüüp asub Tartus kirjandusmuuseumis, kuid suure tõenäosusega on see tehtud Peterburis.

Dormidontovi arhiivis leiduv pilt on samuti aastast 1844. «Selle taga on pilt fotograafi andmetega. Fotograaf on K. Ziegler, kes olevat pärit Riiast. Igatahes on see üks Eesti vanimaid fotosid 1844. aastast,» rääkis Urm.

Linnaarhiivis toimunud üritusel näidati dagerrotüüpi vaid arvutist, sest Arjakase sõnul oli ruumi temperatuur selline, et seda ei juletud karbist välja võtta. Fotol on keskealine mees ja noor naisterahvas.

«Selle kohta, kes on fotol, räägib perekonnalegend, et fotol on jäädvustatud von Sass ja tema kõrval neiu Zemtšužina. Kõige tõenäolisem kandidaat võiks olla Tõlluste mõisa omanik Ferdinand Alexander von Sass. Teoreetiliselt sobiks tema kõrval olev daam mõneks tema tütreks,» ütles Mäeorg. Võibolla on tegu hoopis tema pisut salapärase õde Alexandra või ühe tema kasulapsega. Vanuselt järgmised fotod arhiivis olevad fotod on 1860. aastate algusest. Kokku on fotosid vähemalt 2000.

«Arhiivi kui terviku kohta võib öelda, et tegemist on mahul,t sisult ja täiuslikkuselt väga erilise arhiiviga. Isikuarhiivid on meil tavaliselt kollektsioonid, aga seda arhiivi oma kirjavahetuse ja terviklikkusega võimegi nimetada arhiiviks. Midagi sellega võrreldavat meil ei ole,» lausus Mäeorg.

Dormidontov ise oli rahul, et tema enam kui poole sajandi jooksul kogutud ja säilitatud dokumendid leidsid nüüd koha linnaarhiivis ja säilivad nii ka tulevikus. Tema huvi vanade dokumentide vastu sai alguse juba kooliajal. «Vene koolis õppides hakkasin uurima, et miks on nii, et minu suguvõsa elamispaigad ja matmiskohad on Eestis, aga klassikaaslastel kusagil Venemaal. Aga samas oleme kõik venelased. Nii ma hakkasingi oma esivanemate ajalugu uurima. Otsisin vihjeid perioodikast, raamatutest ja memuaaridest. Alguses olid ainult Dormidontovid, aga siis juba ka Bežanitskid ja Rajevskid. Ja peale vanemate põlvkondade surma olen ma kogu paberimajanduse kokku korjanud ja läbi lugenud. Minu jaoks oli peamine just kirjavahetus. Fotode peale ma algul ei mõelnudki. See oli Peeter Tooming, kes juhtis minu tähelepanu sellele, et mõned fotod on üliharuldased,» rääkis Dormidontov.