Vandeadvokaat Robert Sarv: kas poliitikuid võib valimatult sõimata?

Andres Anvelt Foto: Andrus Peegel

Kuivõrd võib avalikkuses tunduda, et poliitikute, sealhulgas avaliku elu tegelaste poole võib saata ükskõik mis sõnu, siis tegelikkuses see nii ei ole, kirjutab vandeadvokaat Robert Sarv.

Telesaates «Radar» intervjuu andnud endine siseminister Andres Anvelt möönis ühe poliitikast lahkumise põhjusena ametiga kaasnevat viha, mis tihti on suunatud tema kui isiku ja või tema perekonna suunas.

Avaliku elu tegelased on inimesed, kelle ühiskondlik positsioon või tegevus muudab nad laiemalt tuntuks, nad saavad mõjutada otsuste tegemist ja suunata avalikku arvamust. Avaliku elu tegelaseks on näiteks poliitikud, ajakirjanikud, meediategelased ja lauljad.

Avaliku elu tegelaste tegevust võib kritiseerida, põhjendatult ja konstruktiivselt, kuid rõhk on sõnal «tegevus» - kritiseerida võib poliitilisi vaateid, poliitika teostamist, esinemisi, sõnavõtte. Avaliku elu tegelane peab taluma oma tegevusele suuremat kriitikat, sest ta ise otsib avalikku tähelepanu ehk paneb end olukorda, kus suurem hulk inimesi saab tema tegevuse suhtes arvamust avaldada. 

Samas ei pea avaliku elu tegelane taluma tavakodanikust rohkem või tugevamat kriitikat tema kui isiku või tema eraelu, sealhulgas perekonna vastu. Avaliku elu tegelast võib kritiseerida ja arvustada vaid tulenevalt tema avalikuks tegelaseks olemisest tulenevalt. See tähendab, et poliitiku puhul võib kritiseerida tema otsuseid, hääletamist riigikogus või volikogus, näiteks aktsiisi- või rändepoliitika seisukohti ning laulja ja näitleja puhul tema esinemisi, muusikat. Eraelu puudutavates küsimustes on avaliku elu tegelane aga nagu tavaline inimene. 

See tähendab, et avaliku elu tegelane ega keegi teine ei pea taluma enda või enda perekonna mõnitamist, solvamist või hirmutamist. Ühelgi juhul ei ole lubatud kirjutada kellelegi «et sina ja su lapsed mädaneksid põrgus». Selliseid e-kirju või kommentaare pole lubatud esitada ja neid ei pea taluma. Tegemist on igal juhul seadusevastase käitumisega, mille eest on inimesel õigus ennast kaitsta. Kindlasti ei pea taluma ähvardusi.

Samuti ei pea avaliku elu tegelane ühelgi juhul taluma ebaõigeid faktiväiteid. Kui kellegi kohta kirjutatakse näiteks «korruptant» või «miks tema teisi kuritegusid ei uurita», peab kirjutaja olema valmis neid väiteid hiljem tõendama. Näiteks tuleb esitada tõendid teiste kuritegude või korruptsiooni kohta. Ei piisa vaid sellest, kui keegi arvab, et talle tundub asi kahtlane või korruptiivne.