Kadri Kõusaar: olen enesekindel, aga...

Pilk iseendasse: «Muidugi olin endast heal arvamusel,» tunnistab Kadri Kõusaar oma noorusaja kohta, mil kuraasi jäi sageli ülegi. Foto: Mihkel Maripuu

Äsja oma kolmanda romaani avaldanud ja hirmutava süžeega filmi lavastav kirjanik-režissöör tunnistab, et loominguline väljendusvajadus, mida ta nimetab oma saatuseks, on kohutavalt koormav.

Kadri Kõusaar (31) ei varja, et kaldub maailmavaatelt parempoolsusse. See ei ole eesti kultuuripildis tavaline. Pigem paljusid kultuuriinimesi häiriv.

Nagu on häirivad ka tema tööd. Mitte ainult rahvusvahelistel festivalidel pärjatud mängufilm «Magnus», mille näitamise õigus on seniajani kohtute solgutada. Ka tema sel nädalal müüki jõudnud kolmas romaan «Alfa», mille peategelane, femme fatale Anna (kelles leidub tubli annus autorit ennast) satub Euroopas lahvatanud ehmatavate protsesside pöörisesse.

Ja samuti tema järjekordne mängufilm «Euroopa psühho», kus käib halastamatu otsustamine, kellel on piisavalt väärtust, et elada Euroopas, ja kes tuleb siit välja saata.

Kuigi Kõusaarel on parajasti töiselt kiire aeg, võttis ta rohkem kui kaheks tunniks aja maha, et oma elust ja tegemistest aru anda. Siiski mahtus sekka ka kolm pikka telefonikõnet, üks neist Londonist paslike osatäitjate otsija, Keira Knightley avastajaga, et alustada «Euroopa psühho» võtteid.

Teil on olnud juba lapsest saadik seiklusrohke ja kirju elu. Kui ohtlikesse olukordadesse olete sattunud?

Olin 13 või 14, kui ostsin koomiksite honoraride eest Pärnu tehnikapoes oma esimese seebika. Mingi ameeriklasest fotograaf hakkas mulle ligi ajama – mitte seksuaalselt, aga küsis, kas tohib minust pilti teha.

Jälgisin, et kohtuksin temaga ainult avalikes kohtades päevasel ajal ega läheks kusagile korterisse. Aga ükskord ta ütles, et peab minema oma üürikorterisse midagi võtma. Mingil põhjusel ei suutnud ma leida vabandust, miks ei saa temaga kaasa minna.

Mäletan, et läksin nagu Hollywoodi filmis temaga ühes, jälgisin, kus on väljapääsud-aknad, et äkki on ta mingi vägistaja. Õnneks ei olnud.

Tema korteris vedeles voodis mingi vene piiga, umbes minuvanune. Küsisin: kas sa oled selle tüübiga koos, magad temaga? Ta ütles, et jaa, mulle meeldib see, jumala äge, ta on mulle ostnud igasuguseid asju, riideid ja maki.

Pobisesin midagi, et pean ära minema, ja hiilisin minema. Sain aru, et see suvaline ameeriklane on tulnud siia Ida-Euroopasse, kus tal on lööki, sest mujal saadetaks ta kohe pikalt. Ja võtsin õppust, et ei tohi end enam mitte kunagi sellisesse situatsiooni toppida.

Muutusite siis ettevaatlikumaks?

Kord oli mul vaja sõita rongiga Bolognast Pariisi. Seal ütles piletimüüja, et naistele pileteid ei ole. Mismoodi ei ole?! Ta seletas, et kuna reisin üksinda, ei saa ta mind panna meeste kupeesse, vaid peab panema naiste kupeesse. Ütlesin, et mul on vaja sõita Pariisi ja te müüte mulle selle pileti ja ma ise vastutan! Ta ütles, et ise teate, aga olge valmis, et kontrolör ei lase teid vagunisse. Sain aru, et pean mängima naiivitari.

Konduktor vaatas mind, vaatas piletit, ja ütles, et siin on mingi eksitus. Ma plõksutasin vaid silmi, et ei tea midagi. Ta ütles siis, et okei, tulge peale.

Tundus sõbralik 50-aastane itaalia onu. Astusin kupeesse ja vaatasin, et kolm mustanahalist vaatavad mind väga kahtlustava pilguga. Ja see räige hais, kohutav! Nad polnud kuid duši näinud.

Vaatasime kontrolöriga teineteisele otsa, ja mõistsime, milles on asi – tema tundis ka haisu. Ta ütles, et pole hullu, ta peab nagunii öö otsa töötama, tulgu ma tema kamorkasse. Panin siis oma asjad sinna. Ta oli nii lahe, rääkis oma eluloo, tõi veini ja õhtusöögiks pasta. Viimaks kerisin magama.

Hommikul kell viis tundsin, et kurat, ma ei ole voodis enam üksi, keegi pressib teki alla. Siis ma kiljatasin ja karjusin, et mida te teete, lõpetage ära, ma kohe praegu karjun ja helistan politseisse! Ta veeres voodist maha, heitis põlvili ja hakkas halama, jumalat hüüdma, et andestagu ma talle, ta seda üldse ei tahtnud, ta väga vabandab.

Nuttis lahinal, ütles, et mingi kurat lõi sisse, et ta pidi proovima, et tüdruk on ju voodis. Lõin kohe kaardid lauale, et mis, ise rääkisite enne, et teil on perekond ja lapsed. Nuttis ja halas.

Teie kavandatav film «Euroopa psühho» räägib ka ühest kuratlikust mehest, kes leiab, et tal on õigus teiste elude üle otsustada. Kui Anders Behring Breivik seda suvel Norras tegigi, olite kuuldavasti pahane ja nördinud, et ta teie idee ellu viis.

Ei olnud. Olin alguses šokis: appi, kui õudne, reaalsus paneb alati fantaasiale pika puuga! Sa ei saa kunagi reaalsuse vastu, reaalsus on alati hullem. Filmides pead volüümi maha keerama, mitte lisama, sest muidu inimesed lihtsalt ei usuks.

Kas pärast Norra tapatalguid on teie filmi tegemine veel üldse mõeldav?

Vastupidi, just nüüd ongi mõeldav, sest see näitab, millised meeleolud liiguvad Euroopas, millised ärevad, hirmutavad tungid seal valitsevad. Seda näitavad nii liikumine Occupy Wall Street kui Briti teismeliste suvised mässud, aga ka küsitlused, mille järgi suur hulk sakslasi ja inglasi leiab, et multikultuursus on läbi kukkunud.

«Euroopa psühhos» on mul ka muusa, see ei ole minu haige fantaasia. See on üks kõrgelt haritud, mitmekülgselt andekas tegelane, kel on oma ideoloogia, kuidas oleks võimalik ühiskonda parandada – tema teooriates põimuvad Hitler ja Robin Hood.

Proovivõtetel Eestis filmisime ühe mu lemmikstseeni: peategelane istub koos kolme teise tegelasega žüriis ja nad peavad talendisaate stiilis otsustama, kes on kõlblik elama Euroopas ja kes mitte. Seal on üksikema, kes on aastaid olnud töötu ja elab sotsiaaltoetusest. Žürii küsib, mida ta poeg teeb. Poeg on vanglas. Hääletus: Aafrikasse! Naine hakkab nutma, kui tuleb suur kahemeetrine turvamees ja viib ta ära.

Selline film...