Kelle päheistumise eest hoiatas Anvelt Raiki?

Siseministriks saav, praegu veel sisekaitseakadeemiat juhtiv Katri Raik näitas täna saates «Otse Postimehest», et on ministriametiga kaasnevaks suureks avalikuks tähelepanuks valmis. «No küsige ära,» ütles ta teravat küsimust ennetades.

Sisekaitseakadeemia rektori kohalt sobib igatahes siseministriks hakata – aga mis saab akadeemiast?

Pühapäeva õhtuni on sisekaitseakadeemial rektor olemas. Seejärel asub ametisse kohusetäitja. Siis tuleb konkurss.

Te veel ei tea oma järglase nime sel ametikohal?

Ei tea. Aga ministrina olen ma see, kes lõppvoorus kahe kandidaadi vahel valib. Suhteliselt omapärane olukord.

Võib-olla isegi huvide konflikt?

Jah. Mõtleme veel, see ei ole ju homme.

Töötasite 15 aastast Narva kolledžis. Mis salapärane koht see on, kust ridamisi tipp-poliitikud sirguvad: Kristina Kallas, teie?

Me jagasime Kristina Kallasega isegi korterit ja oleme ühise köögilaua taga poliitikaasju arutanud. Kristinal on väga tugev sotsilaane närv, tema poliitikasse minekut oli ette oodata. Narva paneb nägema elu laiemalt: mõtlema sise- ja välispoliitika, venelaste, eri sotsiaalse taustaga inimeste peale.

Kui hea vene keel teil on? Kõnelete sama hästi kui eesti keelt?

Sama hästi kindlasti mitte. Kõnelen tasemel B2. Täna hommikul, kui ma pidin ütlema vene keeles vingugaasiandur ja lähisuhtevägivald, siis ma olin ikka hädas.

Kus on praegu see helesiniste litritega jakk, mida pidavat saama kanda ainult Narvas?

See on alles ühes minu kolmest kodus kokkupakitud kujul kui vana aja mälestus.

Ja teie küünelakk, kas see ongi see kuulus Narva punane?

See on Narva punane, ja see jääb.

Millal te Andres Anvelti lahkumisest teada saite?

Siis, kui ta mulle helistas. Teisipäeval.

Ta rääkis lahkumise kõnes terviseprobleemidest, aga millest täpsemalt teiega?

Sellestsamast, oma otsusest minna poliitikast ära. Meid ühendab ka see, et me mõlemad kandideerime Ida-Virumaal: Andres juhtis seal nimekirja, nüüd on sinna vaja esinumbrit.

Missugust nõu ta teile andis, veendes teid enda asemele asuma?

Ta andis nõu, et ära lase majal endale pähe istuda – kui Andres nüüd ei pahanda. See on see tüüpiline vaidlus poliitikute ja ametnike vahel. Ma arvan, et seda nõu antakse algajale poliitikule alati, ja ma olen ju suures poliitikas noorpoliitik.

Teisest küljest võiksid ametnikud ju poliitikule teatavat tuge pakkuda?

Absoluutselt, eks see ongi koostöö küsimus, nagu kõik asjad siin maailmas. Kui Andres majast rääkis, siis ma mõtlesin kõigepealt majakarbist, ja ma kartsin, et äkki tuleb siseministeeriumile uus maja ehitada.

Kui kiiresti otsustasite?

Jevgeni Ossinovskiga kohtusin kolmapäeva hommikul ja otsustasin väga kähku. See on mu elu põhimõte: kui sõbrad on hädas – ja praegu on ka erakond minu sõber –, siis ei ole aega mõelda. Olen ju igal nädalal istunud ministri laua taga külje peal, nüüd ma lähen istun laua otsa.

Teid on süüdistatud selles, et sisenete poliitikasse kolm kuud enne valimisi ja ei tee seal nagunii midagi. Mis te nii ütlejatele vastate?

Ma ei trüginud poliitikasse, see lihtsalt läks nii. Valimistele läksin ikkagi Ida-Virumaa pärast, ja kui siseministri kohast oleks räägitud nädal tagasi, oleksin seda pidanud ebaõnnestunud naljaks. Mis teha tuleb? Eelkõige tuleb hoida stabiilsust. Siseturvalisusega ei mängita. Oleks rumal, kui uus minister ütleks, et enam ei ole tähtsad politseinike palgad, vaid näiteks mingi suure hoone ehitamine. Tuleb jääda tänaste prioriteetide juurde: politseinike ja päästjate palgad. On oluline, et näeme politseinikke tänaval. Me peame tegema niimoodi, et piirivalvesse ja politseisse tuleks uusi inimesi juurde, et nii paljud ei läheks ära. Eripensionitest räägitaks palju, ma saan aru nii poolt- kui ka vastuargumentidest selles küsimuses. Tahan tähelepanu juhtida ka sellele, et siseturvalisus ei sõltu mitte ainult politseist ja päästjatest, vaid meist kõigist – kui tähelepanelikud me oleme ja kui julgelt anname teada sellest, mida näeme.

Mis on teie eesmärk pärast valimisi?

Kõigepealt tuleb valimised edukalt läbi teha. Hääled tulevad 3. märtsi öösel ja ootaja aeg on pikk. Ma ei teeks kaugeleulatuvaid plaane. Ma püüan selle neli kuud miinus jõulud olla võimalikult hea siseminister, siis vaatame edasi.

Teie taust on teistsugune kui Anveltil. Mille poolest võiks teie käekiri teistsuguseks kujuneda?

Andresel oli alati kohutavalt kiire ja ta oli selle pärast kergelt närviline. Juba räägin ka mina kiiresti ja närviliselt, vestluspartnerit tagant kiirustades. Ma loodan, et suudan luua tasakaalu eri arvamuste vahel. Kui võtame näiteks tänase päeva teema, Alli Rutto kodakondsuse, siis praegu on nii, et on kaks juristi ja kolm arvamust. Proua ja tema poeg on pettunud ja ma saan neist hästi aru. Peab leidma ühise keele eri ametnike vahel. Ma püüan seista selle eest, et me leiaksime lahendusi kiiremini, oleme suhtlemises avatud. 30. novembril valmib Tartu ülikooli õigusanalüüs, loodan, et see aitab meid kiiresti edasi.

Missugune on teie seisukoht rändeleppe asjus?

Me räägime sellest, mis meid eristab, aga mitte sellest, mis meid ühendab. Ühendab see, et keegi ei taha massilist sisserännet ja keegi ei toeta illegaalset rännet. Mulle meeldis Lauri Mälksoo lugu tänases Postimehes, mis ütleb, et Eesti peaks rändepaktiga ühinema. See ei ole maailma parim dokument, ja sellega ühinedes peaks Eesti selgelt ütlema, et sellest ei tulene juriidilisi tagajärgi, st me ei hakkama oma õigust selle pakti järgi muutma.

Sotside hulgas olete alles uus, pikka aega kuulusite IRLi, ja need kaks erakonda on selle leppe asjus täiesti eri seisukohtadel. Miks te omal ajal IRList lahkusite?

Parteisse kuulumisega on nagu perekonnaga – võib juhtuda, et kasvatakse lahku. Ja see on paratamatus. Midagi ei ole teha, tuleb sõpradena lahku minna, ja just nii juhtus minu ja Isamaaga.

Samas ei põhine Isamaa ja sotside rivaliteet ainult eri arusaamistel leppest, vaid ka maailmavaatel. Missugune on teie maailmavaade, kui saab Isamaast SDE-sse minna?

Kui te elaksite 20 aastat Narvas nagu mina, siis teie arusaamad Eesti elust muutuksid ka. Ma läksin Narva ühe inimesena ja tulin tagasi mõnevõrra teise inimesena. Harjusin elama kahes keeles, mõistma, miks inimesed vaatavad õhtul Vene televisiooni. Sain aru, et meie võimuses ei ole minna inimeste koju ja lülitada televiisor ETV peale ümber. Hakkasin rohkem mõistma sotsiaalseid probleeme ja seda, et Eesti riik ja Eestimaa on kaks eri asja. Õppisin rohkem hoolima. Kui alguses Narva minnes venelasi kaitsma hakkasin, ütlesid mu lähedased: imelikud seisukohad. Sain aru, et olen omadele võõras, ja pikapeale sain võõrastele omaks. Sotsiaaldemokraatias on tähtsad võrdsed võimalused ja see, et hoiame igaüht, sellepärast ma nendega ühinesin. Ma tulin poliitikasse Ida-Viru pärast – et kellelegi ei tuleks pähe küsida, kas see on Eesti või ei ole. Ma tahan veel rohkem teha Ida-Virumaa jaoks, sotsiaaldemokraatide ridades on mu seda kõige mõistlikum teha.

Te olete SDE liige alles lühikest aega ja on haruldane, et nii vähe aega parteis olnud inimene saab ministriks. Kui kindlalt end erakonnas tunnete?

Eile SDE juhatusesse läksin teatava hingevärinaga. Mind võeti vastu üksmeelselt ja hästi. Visati natuke nalja – ja seda, kelle üle nalja visatakse, peetakse tavaliselt omaks. Eks mul tuleb kiire õppimise aeg. Eks ma olen elus ka enne kannapöördeid teinud. Muutusi ja uusi inimesi ma ei karda.

Veel neli aastat tagasi ütlesite, et ministri elu ei ole teie jaoks. Olete tunnistanud, et olete edev, aga ka öelnud, et iga ülesastumine teeb teid viis aastat vanemaks. Olete tõesti valmis sellises tempos vananema?

Pean ministri tööd päris karmiks. Aga ära iial ütle iial. Viimased päevad on tõesti olnud väga tormilised. Ma loodan, et edaspidi tuleb veidi rahulikumat aega ka avaliku tähelepanu mõttes. Praegu on tunne, et tööle intervjuude kõrvalt aega ei jäägi. See kõik on põnev kogemus.

Kuivõrd olete valmis selleks, et teile esitatakse teravaid küsimusi nagu avaliku tähelepanu keskmes olevatele poliitikutele ikka?

No küsige siis ära.

No näiteks: mis seob teid Urmas Klaasiga, kellega käite koos presidendi vastuvõtul?

Pikaajaline ja tihe sõprus.

Teil saab olema väga vähe aega, millest te peate loobuma?

Täna õhtul sõidan igatahes Narva ja lähen rokkbänd Avenue kontserdile. Punkt. Aga eks sõprade jaoks jääb vähem aega, ema jaoks, kes on Tallinnas hooldekodus. Olen harjunud käima Narvas, mida pean oma koduks.

Mis raamatut parasjagu loete?

Ma kirjutan praegu oma teist raamatut Narvast – teiste inimeste mälestuste põhjal: kuidas Narvas 80ndatel aastatel kakeldi, kus asusid kõige kuumemad tantsuplatsis ja mida tehti aastal 1945; mis vahe on harjuskil, tursal ja silmul. Loen praegu ainult ajalooraamatuid, et need 15 lugu lõpuni kirjutada.