/nginx/o/2018/11/22/11592550t1h13d6.jpg)
Ewert and The Two Dragons andis äsja välja uue albumi «Hands Around the Moon». Ja see kõlab põnevalt - rohkem sünti ja groovy, vähem folki.
Seni on draakoneid piiri taga lavadel rohkem näha olnud kui Eestis, kuid ajad on muutumas. Ewert Sundja, Erki Pärnoja, Ivo Etti ja Kristjan Kallas ei armasta intervjuusid anda, kuid tegid Arterile erandi ja rääkisid, mis mehed nad on.
Paistate olevat sellised heasüdamlikud bändimehed, kas teid miski vihale ka ajab?
Ewert: Ei, mis sa räägid! Lehepuhurid, mida Eestis igal pool müristatakse – see ajab mind tõesti raevu!
Kristjan: Mul on väike laps, sel hetkel kui saan ta viimaks magama, tõmbab kohe keegi puhuri käima.
Erki: Mis luudadega juhtus? Luud on ju palju efektiivsem.
Ivo: Jah, võiks teha natuke kardiot, paar liigutust luuaga.
Ewert: See on mürareostus ja õhureostus. Kes need jubedad lehepuhurid ära keelustab, tema valin! (naerab)
/nginx/o/2018/11/22/11592549t1hc18b.jpg)
Muusikud on tõtt-öelda ise ka lärmakad naabrid. Kuipalju mürareostust teie teete?
Kristjan: Üldse mitte! Meil on omaette ruumid, kus me mängime.
Erki: Mina ka mitte. Mul polnud pikka aega isegi kitarri kodus.
Ewert: Mina küll veidi reostan kodus! Muusikat kuulan ka kõvasti. Aga siis kui naabrid tööl on.
Ivo: Mul kunagi üks naaber mängis kodus elektritrumme, tok-tok-tok kogu aeg. Väga tüütu. Ise müra ei tee.
Kuidas teie lood siis sünnivad, kas improviseerite, kui kokku saate?
Ewert: EI saa öelda, et me muusikat koos kirjutaksime. Me oleme ikka pigem omaette nokitsejad.
Erki: Hästi tihti oli selle plaadi puhul nii, et Ewert tuli oma looga, mille me koos valmis ehitasime.
Millest idee veerema hakkab, kas tuleb meloodia või sõnad või äkki hoopis mõni kitarrikäik?
Ewert: Mulle meeldib sõnadest alustada. Need ei pruugi küll olla lõpuni valmis, aga ma tean, mis see lugu öelda tahab. Tekst ise viib mind mingisse helimaailma.
Ewert and The Two Dragonsi lood on tõesti nagu jutustused või rännakud muusikas. Samas tehakse aina enam muusikat, mis midagi ei räägi, mõni elektrooniline sämpel, kiljatus ja ongi kõik. Kas inimesed jaksavad veel muusikast sõnumeid otsida?
(Kogu punt naerab.)
Ewert: Tahaks ikka loota, et neid inimesi on, keda huvitab sisu. Ja kui ei ole, siis tuleb neid ise selles suunas aidata.
Erki: Ma arvan, et alati on ka neid, kes tahavad asjade taha näha. Ma ei usu, et inimeste soov tähendust leida ajas kaoks. Sõltub, mille ajel sa hakkad muusikat tegema, kas see tõuge tuleb väljast või seest. Kas sul endal on seda väga vaja teha või tahad vaid tähelepanu …
Ewert: … või tahad korra kiljatada.
Mis on teie põhjus muusikat teha?
Ivo: Ma tahtsin muusikat teha juba lapsest saati. Mõtlesime sõpradega, et ühel päeval teeme bändi. Sellest ajast ma olengi kogu aeg bändi teinud, erinevaid küll. Ei oskagi muud moodi olla.
Kristjan: Mõned on selleks loodud ja mõned ei ole.
Olete kõik neli ka isad, kuidas te selle rolli muusikueluga ühendate?
Ewert: Töö ja hobi on koos, muud tööd peale muusika ma ei tee. Pereelu ja tööelu sünkroniseerimisel tuleb olla väga loominguline, et kumbki pool ei kannataks. On ju lihtne teha liiga palju tööd ja tunda, et oled kehv isa või halb abikaasa. Jääda liiga palju koju kinni hakkab vaevama – millal ma viimati hea loo tegin?
Erki: Kummaski suunas saab aina anda ja lõppu ei paista. Iga päev peab inimene saama midagi tehtud iseenda jaoks – mulle on see looming.
Kristjan: Minu laps veel lasteaias ei käi, elukaaslane on emapuhkusel. Tööelu püüan seada nii, nagu inimesed käivad tööl – lähen hommikul asju ajama ja tulen viieks-kuueks koju.
See kõlab küll üldse mitte bändimehe jutuna! Elan nii nagu normaalsed inimesed, kes käivad tööl…
Kristjan: Ma toimin nii paremini. Kui distsipliin läheb paigast, muutub elu väga lihtsalt ühtseks häguks. Aktiivsed kontserdid ja tuurid võtame perioodide kaupa, selleks ajaks mõtled mingi teise plaani välja.
Erki: Mul on lisaks draakonitele ka muud muusikalised väljundid, kuid laval käimist ei ole väga palju. Kirjutamist eri kontekstides on palju. Mingi rahutuse tunne on sees – ma tahan kogu aeg kirjutada, mul on vajadus olla muusika sees. Muusika on ilmselt minu meditatsioon.
See on siis nii, et kui sulle on anne antud, käib sellega kaasas ka surve seda kasutada?
Erki: Kui ma pole saanud mõnda aega muusikat teha, pole nagu seda tunnet, et elan! Ilmselt oleme kõik sama tundnud.
Kristjan: Distsipliin tähendabki minu jaoks vabadust – mul on teadmine, millal saan teha oma loominguasju. Kui sa ei planeeri, tekib häiriv stress – aeg aina libiseb käest ja ikka ei saa!
Ivo: See on põhjus, miks ma tööle läksin – mul hakkas see distsipliin ära kaduma.
Ewert: Mina ei ole veel jõudnud sinna, ma pole väga distsiplineeritud inimene. Ilmselt ma idealiseerin sellist boheemlaslikku kunstiinimese elu üle. Vaba kõigeks, päevakava ei tee…
Kuidas teile meeldib muusikueluga kaasnev möll – tähelepanu, meedia, kõmu?
Ewert: Ega me põhjuseta püünele ei roni ja pidevat pildil olemist vajalikuks ei pea. See ei tähenda, et ma ei oleks edev! Kindlasti olen. Aga edevus edevuse pärast ei sobi mulle. Mulle meeldib, kui jutul on sisu ja räägitakse asjast. Keda peaks kottima see, millist cappuccino’t ma joon?
Kristjan: Edevus peab ka olema ikkagi asja pärast.
Ivo: Mina naudin protsessi seda osa, mis lõpeb muusika ettekandmisega. Loome muusikat ja siis me esitame seda. Muu müra seal ümber on tüütu.
Ewert: Tuleb keskenduda asjadele, mis sinu enda jaoks ei rikne kiiresti ja pakuvad rahuldust. Muusikale. Meie ei ole kindlasti kõige trallitavamad artistid Eestis, väline pool on meil pigem kaunis …
Kristjan: … ahtake.
Erki: Muusikaga kaasnev tundub tüütu ka sellepärast, et ajakirjanduses jääb kõik tihti väga pinnapealseks.
Ivo: Mul on konkreetne näide: meie esimese plaadi presentatsiooni ajal käis ka Inese plaadi salvestamine. Keegi ajakirjanik kirjutas nii: ennäe, Ines on ka plaadi tegemise kõrvalt näpistanud aega, et tulla draakonite kontserdile. Seda ta ei seostanud, et kõik need muusikud, kes Inesega plaati salvestasid, olidki seal! Isegi helimees.
Erki: Sellepärast tekibki blokk intervjuude andmise ees. Ja sotsiaalmeedias jagamise ees ka – mõtled alati, kas see ikka on seda väärt. Müra on niigi palju!
Kristjan: Teeme seda nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Ewert: Aga äkki mõne roll tänapäeval ongi olla meediafiguur või keegi, kellele on tähtis laikide hulk, ta polegi muusik. Võib-olla saab tänu sellele mingit jogurtit tasuta?
Ivo: Kas sa minu Instagrami pildile laigi panid? Ma tegin üle poole aasta ühe pildi ja jagasin!
Ewert: Vabandust, ma ei ole ammu käinud seal.
Teie tegevus muusikas räägib sama keelt – suhtute väga kriitiliselt sellesse, mida välja annate. Ja ega te kuulajat endale laisalt ligi ei lase, teie muusika nõuab süvenemist. Miks?
Ewert: See on tõsi, natukene peab keskenduma.
Kristjan: Nii tundub meie jaoks loomulik.
Erki: Me kindlasti ei tee meelega keerulist muusikat. Võib-olla esimene mõte, mis tuleb, ei pruugi olla kõige parem. Päris palju mõtleme, kas seal on ikka päriselt sees midagi, mis kannab meie endi jaoks midagi enamat kui lihtsalt helid.
Ewert: Aga kui liiga palju aega millelegi pühendada, siis grillid üle ja ei tule ka midagi. Pead leppima, et lugu ei saagi mitte kunagi valmis.
Ivo: Kuulajale peab jääma võimalus ise edasi mõelda.
Teid pole seni Eestis ülearu palju laval näha saanud, millised teie tulevikuplaanid on?
Erki: Meil on soov teha Eestis rohkem, kui oleme teinud seni.
Kristjan: Plaan on teha jaanuaris Eesti peal tiir, tahame jõuda mitmele poole.
Teil on trobikond hitte. Kas vahel tüütab ka, et inimesed nõuavad rohkem tuttavat kui uut kraami?
Ewert: Vahel küll. Aga iga kord ei pea ka andma kõike seda kätte, mida inimesed tahavad. Pigem proovime vaadata, et endal oleks laval hea, siis hea energia kandub edasi publikule.
Erki: Kaks fänni võivad olla väga erinevad. Üks ootab «Good Man Downi», aga teine vastupidi – hei, olen aastaid teie kontsertidel käinud, mängige midagi uut!
Teie viimane esinemine Eestis oli poole aasta eest Sweet Spoti festivalil. Kas seal esitatud uued lood on kõik uuel plaadil reas?
Erki: Mängisime palju uusi asju jah. Meil oli vajadus panna ennast uude olukorda.
Ivo: Kolm lugu tuli eelmine aasta välja.
Ewert: Me panime need uuele plaadile ka, nad on seal omal kohal.
Kristjan: Groov on uuel plaadil hea!
/nginx/o/2018/11/22/11592553t1h0279.jpg)
Ewert and The Two Dragons
Bändi kuuluvad Ewert Sundja (vokaal, klahvpillid), Erki Pärnoja (kitarrid, vokaal), Kristjan Kallas (löökpillid), Ivo Etti (bass, vokaal). Kümne tegutsemisaasta jooksul on kõigist bändimeestest isad saanud.
Värske album ilmus 23. novembril ja kannab nime «Hands Around the Moon».
Tuur: 11.01 Tallinn, ERM. 17.01 Tallinn, Kultuurikatel. 25.01 Helsingi, Tavastia. 1.02 Pärnu, Tempel. 2.02 Rakvere Teater. 8.02 Vilnius, Tamsta. 9.02 Riga, Palladium. 15.02 Võru, Kannel. 16.02 Viljandi Lennukitehas.
Varem on draakonid avaldanud kolm stuudioalbumit: «The Hills Behind The Hills» (2009), «Good Man Down» (2011) ja «Circles» (2015).
Draakonid on andnud sadu kontserte Euroopas ja USAs.
Üle 30 000 müüdud plaadi teeb neist viimase kümnendi ühe edukama Eesti bändi.
Uus plaat kõlab paljuski teistmoodi kui Ewert and The Two Dragons varem. Kuidas suudate ajaga sammu pidada ja ikkagi endaks jääda?
Erki: Just viimase plaadi puhul mõtlesin - jess! Me oleme vabad eelarvamustest, kuidas peaks meie bändi looming kõlama. Andsime lugudele võimaluse areneda parimaks versiooniks. Aga kui asjad hakkasid valmis saama, märkasin, et me ikkagi kostame sealt läbi. See on väga hea – mingid väärtused jäävad alles.
Kristjan: See plaat on rohkem produtseeritud, rohkem erinevaid saunde.
Ivo: Selle jaoks ongi Sander!
Miks te Sander Möldri punti kutsusite?
Erki: Ewerti initsiatiiv oli see!
Ewert: Ma ei plaaninud seda tegelikult. Sander on mu kunagine koolikaaslane, sattusime koos kirjutama ja tekkis väga hea muusikaline teineteisemõistmine.
Kristjan: Üks produtsent käis Saksamaalt ka. Aga Sandril on lihtsalt kõige parem maitse!
Mina kuulasin, ja ütleks, et folki on vähem, aga meditatiivsel moel kruvib päris hästi.
Ewert: Vot see on hea! See mulle meeldib üldse muusikas.
Ivo: No meil kiiret pole, rahulikult sõuame.
Kristjan: Nüüd on rohkem süntesaatorit ja luupe.
Erki: Aga seda päeva peab kaua ootama, kui me tuleme lavale nelja läppariga!
Räägiks nüüd fännidest. Bändimehed võtavad tavaliselt paha poisi rolli, teie olete alati head poisid olnud. Kas fännid teid sellistena elusalt nahka ei pane?
Erki: Need on meie kuulajad, aga nad ei trügi väga kuhugi. Kui me mängiks laval kedagi teist, siis ilmselt saaks endale ka fännid, kes peale lendaks.
Kristjan: Eks need fännid ole samasugused nagu bänd. Normaalsed, viisakad inimesed.
/nginx/o/2018/11/22/11592552t1h8df4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2014/04/24/2983202t1h101d.jpg)