President ootab riigikogult ja valitsuselt välispoliitilise kursi hoidmist

Kersti Kaljulaid ütleb, et kogu selle arutelu juures on hea, et Eesti inimesed saavad nüüd paremini aru ÜROst kui organisatsioonist. Foto: Tairo Lutter

Nii valitsuses kui ka parlamendis on enamuses jõud, kes pooldavad Eesti senise välispoliitilise kursi jätkumist, ütleb president Kersti Kaljulaid ÜRO ränderaamistiku heakskiitmise kohta. Tema sõnul peavad riigikogu ja kindlasti ka valitsus seda nüüd ka oma otsustega kinnitama.

Marrakechi kohtumine puudutab esimesena teie töökalendrit. Kas te oskasite aimata, et ränderaamistiku küsimusest ja ÜROst saab mingil hetkel Eestis kuum päevapoliitiline teema?

Iseenesest on mul hea meel, et kui inimestel on küsimused, arutatakse neid kõige läbinähtavamas formaadis ehk parlamendis. Nõustun nende parlamendiliikmetega, kes diskussiooni puhkedes arvasid, et parlament peaks seda küsimust arutama.

Nüüd on üheksa päeva möödas sellest, kui ütlesin, et loomulikult peaks ka valitsus otsustama.

Kogu selle arutelu juures on hea, et Eesti inimesed saavad nüüd paremini aru ÜROst kui organisatsioonist, kus kõik 190 maailma riiki – demokraatlikud ja mittedemokraatlikud – peavad koos tunnistama, et on teemasid, millega peame globaalselt tegema.

Me hakkame vaikselt aru saama ka sellest, et ÜROs on teistsugune protsess kui näiteks ELi asjaajamine. ELis on struktuur, kuidas otsustame, millised on häälteenamused, mida üritame, ja peame alati tegema konsensusega, mis on elluviiv mehhanism. ÜROs seda kõike pole. Me hakkame aru saama, et see maailm liigub väga palju raamistike toel, kõik lihtsalt lepivad kokku, et on probleemid, millega tuleb tegeleda.

Palju on juttu olnud ka sellest, mis on selles protsessis halba olnud. Valeinformatsiooni on liikunud hästi palju.

Sellepärast on ka väga hea, et õiguskantsler oli selgesõnaline: kirjeldas, mida see raamistik tähendab. Ning see, et parlament võtab asja uuesti ette koos kõigi vajalike reservatsioonidega, mille õiguskantsler välja ütles. Tema avalduses on ju kõik üles loetud, mida see kompakt on ja mida ei ole.

See kõik ei vabasta loomulikult valitsust otsustamise vastutusest, sest lõppude lõpuks on välisteenistuse seadusest tulenevalt see, mis toimub Marrakechis, ikkagi ennekõike nende mure.

Küll aga tahaksin öelda, et küsimuses, kas migratsioon eksisteerib või ei, pole mõtet pead liiva alla peita. Eksisteerib. Me ise rändame ka. Meid tegelikult huvitab ka väga, kuidas meie enda töörändajaid teistes riikides koheldakse.

Me mõtleme iseenda liikumisest eelkõige Euroopa vaba tööturu kontekstis. ELis on see imelihtne, meil on tööjõu vaba liikumine, kõik su õigused ja kohustused on selged. Aga sellest väljaspool oleme ka meie tavalised töörändajad. Ka sellele peab vahel mõtlema.