Õiguskantsler: ÜRO ränderaamistik pole Eestile õiguslikult siduv

Meeleavaldus ÜRO rändeleppe vastu. Foto: Erik Tikan

Valitsuskriisini viinud ÜRO ränderaamistiku allkirjastamine ei tekita õiguskantsler Ülle Madise sõnul Eestile õiguslikke kohustusi, sest dokumendi tekstis on õiguslikult siduvate kohustuste tekkimine sõnaselgelt välistatud.

Õiguskantsler Ülle Madise ei pea ÜRO raamistikku rahvusvaheliseks lepinguks, samuti ei teki sellest riikidele õiguslikke kohustusi.

«Raamistiku toetamisega ei loovuta riigid oma suveräänsust ega võta kohustust ühineda tulevikus siduvate lepingutega. Raamistik tugineb juba olemasolevatele rahvusvahelistele lepingutele,» selgitas Madise. Ta kinnitas, et raamistik ei ole ülimuslik põhiseaduse ega Eesti seaduste suhtes.

Vastavalt välissuhtlemisseadusele on välisleping Eesti ja välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni kahe- või mitmepoolne ühest või mitmest dokumendist koosnev kirjalik kokkulepe, mida reguleerib rahvusvaheline õigus. Lepinguks loetakse kokkulepe vaid juhul, kui sellest väljendub poolte tahe õiguslikult siduvate õiguste ja kohustuste tekkeks.

• Loe ka: «Aastaid vana ÜRO rändemiin plahvatas»

Madise sõnul võtavad rahvusvahelised organisatsioonid sageli vastu ja kiidavad heaks lepingu mõistele mittevastavaid dokumente. Neis tõlgendatakse lepingulisi kohustusi ja väljendatakse tegevuspõhimõtteid. «Sellised dokumendid ei tekita kellelegi õigust riigilt midagi nõuda, küll aga võivad need osutuda siduvaks poliitiliselt,» sõnas Madise.

VaIdlusalune raamistik ei sisalda lepingule omaseid jõustumissätteid, millega pannakse paika allkirjastamist, jõustumist, ühinemist, aga ka lepingust lahti ütlemist puudutavad reeglid. Raamistik kiidetakse heaks vastavalt ÜRO protseduurireeglitele. Raamistikuga ei ole seega võimalik ühineda ega mitte ühineda.

Õiguskantsleri sõnul jääb riigile jätkuvalt õigus otsustada, kuidas kujundada migratsioonipoliitikat ja missugust rännet lubada, arvestades rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi. Riik saab ise otsustada, kuidas kokkulepet rakendada ning kas ja milliseid poliitikameetmeid selleks kehtestada.

Raamistik ei näe ette uusi õiguslikke aluseid sisserändajate riiki lubamiseks. Eelnõu üks punktidest seab eesmärgiks soodustada seaduslikku rännet, kuid riigid kehtestavad selle reeglid jätkuvalt ise, arvestades rahvusvahelisest õigusest ja põhiseadusest tulenevate kohustustega ning riigi eripäradega.

Riigile ei saa selle dokumendi heakskiitmisega tekkida õiguslikke kohustusi, sest dokumendi tekstis on õiguslikult siduvate kohustuste tekkimine sõnaselgelt välistatud.

Raamistik ei muutu täiendavate –Eesti osalusel sündivate- kokkulepete ja pikaajalise ühesuunalise praktikata ka tavaõiguse normiks. 

Dokumendi kohaselt nimetatakse ÜRO The High-level Dialogue on International Migration and Development ümber International Migration Review Forum-iks. See muutub valitsustevaheliseks platvormiks, kus arutada ja jagada edusamme raamistikus toodud põhimõtete rakendamisel. Selle tulemusena koostatakse valitsuste vahel kokkulepitud deklaratsioon.

Raamistiku täitmist arutatakse ja infot vahetatakse ka muudes kogudes. ÜRO Peaassamblee peaks  2019. aastal panema riikidevaheliste konsultatsioonide tulemusena paika tööpõhimõtted. Seega on plaanis raamistikus ette nähtud meetmete rakendamise kohta infot koguda ja arenguid jälgida.

Skandaali tagamaad

Enam kui kaks aastat ette valmistatud ÜRO ränderaamistiku heakskiitmine pidi olema rutiinne protsess, samasugune, mille läbivad kümned ÜROs sündivad riikidele mingeid kohustusi mittepanevad dokumendid. Kuidagi juhtus aga nii, et rändeküsimusi puudutav teema oli kahe aasta jooksul poliitiliselt töös ning ka avalikkusele jälgitav, ent nüüd võib sellest saada praeguse valitsuse kirstunael. Valitsus ei jõudnud neljapäeval kabinetinõupidamisel ÜRO globaalse ränderaamistiku toetamise küsimuses konsensusele, mistõttu ei antud ränderaamistikuga ühinemisele valitsuse toetust. Reedel teatas SDE juht Jevgeni Ossinovski, et nad ei näe võimalust jätkata justiitsminister Urmas Reinsaluga (isamaaliit) ühes valitsuses.