Arteri suur intervjuu! Tõnis Mägi: mis praegu toimub, tekitab õõva

Homme oma 70. sünnipäeva tähistav Tõnis Mägi oli kahtlemata Eesti taasiseseisvumisaja suurim ja eesti rahvast kõige jõulisemalt ühendav laulik. Ent kolm kümnendit pärast omariikluspüüete tekkimist tunnistab ta, et ei usu enam võimalusse lõhestunud rahvast liita. Ta elab oma perega kärarikkast ilmast eemaletõmbunult lihtsat elu.

Paljude silmis on need väärtused, mille eest teie kolmkümmend aastat tagasi lauljana seisite, tagurlikud ja põlastusväärsed. Kas teile ei tundu kummaline, et nii paljud püüavad eestlaseks olemise uhkust alla kiskuda?

Jah, see on väga häiriv. Kas see on orjamentaliteet, mis on eestlastel kusagil hingepõhjas? Oled pärisori, aga unistad saada kupjaks? Mitte mõisnikuks, sest see on natuke too much. (Muigame.)

Nõukaajal öeldi, et eestlased täidavad Kremlist tulnud käske saksa täpsusega. Praegu on täpselt sama: Brüsselist tulevaid direktiive täidetakse samamoodi. Ja rumalusi täidetakse täielikult, et saada paguneid peale. Vaadake pilte meie poliitikutest, kui nad on saanud kokku Euroopa tippudega: nood pildid ütlevad sada korda rohkem kui jutt seal kõrval.

Kogu mentaalsus ja kõik see, mis toimub, on hirmutav. Vaatame Frankfurdi koolkonda...

Mäletan, et Marju Lauristin rääkis sellest omal ajal ülikoolis vaimustusega.

Rida, mida Herbert Marcuse ja ta kaaslased on ajanud, on neomarksism. Ja on ju teada, millega see lõpeb, kui vaadata ajasildu. Enne Prantsuse revolutsiooni suhtuti ka perekonda põlastavalt, et kodanlik asi. Mitte midagi ei ole uut siin päikese all, kõik asjad korduvad. Ja kui sa seda lõhna juba tunned (tõmbab ninaga läbi õhu), siis tunned, et peaks nagu karjuma hakkama. Ja see on üleilmne asi. See on karm!

Laulva revolutsiooni ajal olid kultuuriinimesed avangard, kes võitles Eesti eest ja tõigi meile vabaduse. Aga mis on nüüd juhtunud, et paljud kultuuriinimesed on võtnud globalistliku seisukoha, mis soodustab Eesti lahustumist maailmas?

Targutada väga ei tahaks sel teemal. Aga ka mulle on see küsimus. Mul on 30–35-aastaseid tuttavaid, kes on väga seda meelt, mis praegu toimub, ja mis mulle tekitab õõva.

Ega me ju varem teadnud, milline meelsus valitseb lääne ülikoolides. Arthur Võõbus, Eesti päritolu maailmakuulus sürioloog, on rääkinud, kuidas Chicago ülikoolis hakkasid üliõpilased pidu panema ja oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistama. See juhtus üle 40 aasta tagasi, kuid need tendentsid on süvenenud. Paljud käivad nüüd mujal koolis ja ülikoolis ja seal neile räägitaksegi, et uus aeg ja new world order on tulekul.

Ülikoolist võiks saada ka kriitilist meelt mõelda kaugemale, milleni selline asjade areng viib – totalitarismini. Sellele ohule majanduse kontekstis osundas Arteri hiljutises usutluses ka LHV pensionifondide juht Andres Viisemann.

Kui ütlen, et olen elukogenud inimene ja tean, milleni need asjad vägisi viivad, siis öeldakse, et ah, mis sa räägid ja mis jutt see on. Üks näitlejatüdruk kirjutas [kaks aastat tagasi], et kolli ei ole kapis, ja siis üsna kohe järgnes Brüssel. (Sealses pommiplahvatuses hukkus 32 inimest, üle kolmesaja sai vigastada. – P. P.). Ja need on justkui haritud inimesed, aga ei saa asjadest aru.